Postimees 12.08.02
Ivar-Kristjan Hein
Tallinnas Vanalinna teatrimajas on juba nädal aega võimalik vaadata Aserbaidžaanis sündinud armeenlasest kunstniku Raphael Arutjunjani 65. sünnipäevale pühendatud maalide ja graafika näitust “Lõunamaine temperament ja põhjamaine visadus”.
Kunstiliselt on tööd huvitavad, sest kaukaasia tulise vere pärinud kunstnik lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1964. aastal. Nii nagu näitusele antud pealkiri seda rõhutab, kohtuvad tema loomingus põhjamaades omandatud kunstiharidus, visadus, millega ta maalib ja joonistab üha uuesti samu motiive, ning lõunamaade temperament.
Kristlasena moslemite keskel
Kui Raphael Arutjunjani loomingust välja tuua põhilised motiivid, mis käivitavad temas loomingulise protsessi, siis näitusel eksponeeritud taieseid vaadates jääb silma kristliku sümboolika ohtrus. See tundub olevat ka loomulik.
On ju armeenlased kristlased, kelle maalapikest piiravad vaenulike moslemite hulgad, ja seega on religioon identiteedi alusena seal kindlasti tähtsamal kohal kui siinses karges kliimas.
Islami probleemi on teravalt tunnetama hakatud läänes alles viimastel kümnenditel, kuid armeenlaste igapäevaste kogemuste hulka on tsivilisatsioonide kokkupõrge kuulunud juba sajandeid.
Arutjunjan soovitab ise oma teoseid tõlgendada filosoofiliselt, kuid mõtlemise armastus jääb tema loomingus seotuks religioonifilosoofiaga. Paljud tema maalidel kujutatud figuurid lähtuvad pühakirja tekstist.
Maal-kollaažis “Aadam ja Eeva” väljenduvad ilmekalt kunstniku filosoofilised seisukohad. Tegemist on kahe vastakuti asetseva figuuriga, kelle silmade asemel on Arutjunjan kinnitanud maalile peeglid. Selle teose ees seistes tekkis vaatajas protest näituse üles riputanud inimeste ülima ontlikkuse vastu.
Maalid rippusid näituseruumi seintel viksilt rivis, nii nagu need oleksid joonlaua abil paika sätitud, kuid see teos oli oma koha leidnud kindlasti natukene liiga kõrgel vaatajate peade kohal. Pea täielikult läks kaduma kunstniku taotletud mõte. Natukene allapoole paigutatuna oleks müütiliste esivanemate silmis peegeldunud kõik näitusesaali külastavad inimesed neile omaste tunnete spektriga, kõigi oma pahede ja heade külgedega.
Lisaks religioonist inspireeritud maalidele vaevab kunstniku filosoofilisi arusaamu ka militaarne sümboolika, õigemini see, et inimene kolistab tähelepanuväärse järjekindlusega sama ämbrit, toodab relvi, millega hävitada teisi omasuguseid.
Kristlik militaarsus
Sellest motiivist inspireeritud teostest on meeldejäävamaid kollaaž “Relvade paraad”, mis moodustab omalaadse ühenduslüli religioossete motiivide ja relvastusest inspireeritud taieste vahel.
Siingi kasutab kunstnik lemmikvõtet, mille kohaselt ta lisab oma töödele igapäevaseid, banaalseid objekte, antud juhul siis laste mängumõõga. Kuid filosoofiliselt on mõõk ju tuletis ristist ja kunstnikud on sellist vahetusmängu kasutanud pidevalt. Siinkohal meenub muidugi stseen “Hamletist”, milles nimitegelane kohtus isa vaimuga, kandes mõõka ristina enda ees.
Põhjamaisele vaatajale jäävad Arutjunjani loodud teosed mõnevõrra võõraks, nende kristlik sümboolika ja militaarne institutsionaliseeritud vägivald astuvad pigem dialoogi sügavalt uskliku rahva ja temperamentsete inimestega, kes on valmis oma õiguste eest seisma, relv käes, kui siinsete vaatajate religioosse leigusega ja tagasihoidliku vägivalla(tuse) kultuuriga.
Raphael Arutjunjani näitus jääb avatuks 19. augustini.