Rafael Arutjunjani tee kunstis on olnud tee tõe juurde. Ta käis oma keerulise ajaga üht sammu, reageeris toimuvale tundlikult ja täpselt ning hindas seda adekvaatselt. Kuid tema isiksuse peamine eripära seisneb selles, et oma loomingus ei lähtunud ta mitte sellest, mis on lubatud, moodne või kasulik, vaid isiklikust humaansest ja harmoonilisest maailmatunnetusest, kus pole kohta vägivallal ja valel. Sellest annavad tunnistused tema mõlemad teed, nii elutee kui loominguline tee.
Rafael Arutjunjani emapoolne vanavanaisa Grigor Sahnazarjan elas Mägi-Karabahhis. Aruka ja rahuliku mehena saavutas ta kõik oma mõistuse ja tööga. Tal oli ruumikas viieteistkümne toaga maja, suur kelder mitmeaastaste veinide vaatidega, tuhandete viljapuudega aed… Neil aegadel annetati inimestele, kes olid oma varanduse teeninud ausal teel ja kes tegid midagi oma maa heaks, aadlitiitel. Ka Grigor Sahnazarjan sai tsaarilt oma perekonnanimele vürstliku eesliite Melik. Ta oli lõbus, rõõmsameelne ja külalislahke, aitas alati vaeseid. Oma külas ja perekonnas oli Grigor tsaar ja jumal. Kuid kõige hämmastavam oli see, et ta ei kandnud kunagi ühtki relva, isegi mitte kinzalli vööl. Mägilaste hulgas on see harukordne.
Kes teab, võib-olla just temalt on Rafael pärinud püsiva vastumeelsuse vägivalla suhtes? „Mingeid sõdu ei tohi olla. Vägivald kui selline on mulle vastik. Tuleb õppida andestama, vastasel korral sõdadele lõppu ei tule,” ütles ta kunagi ühes oma intervjuus.
Grigori noorim tütar oli piltilus. Ta läks mehele noorele mesinikule Ovagim Stepanjanile, kellest sai hiljem raamatupidaja. Rafaeli vanaema ja vanaisa elasid rahulikult ning õnnelikult kuni 1937. aastani, mil Ovagim saadeti rahvavaenlasena Siberisse. Seal ta ka suri. Varsenik ja Ovagim kasvatasid üles neli tähelepanuväärset last. Kõige vanem nendest, Gohar, on Rafaeli ema.
Rafael Arutjunjani isapoolne vanavanaisa Galust Arutjunjants oli pärit Armeenia Zangezuri piirkonnast. Kui tuli aeg, õppis lihtne külanooruk saapaid parandama ning läks Bakuusse suuremat teenistust ja paremat elu otsima. Kuna ta oli aga laisk ja armastas magada, siis rikkaks ta ei saanud. Ta oli sõjaka iseloomuga ega kartnud midagi. 1915. aastal, mil teravnes Armeenia ja Türgi konflikt ning õhus oli tunda vere lõhna, korjasid paljud armeenlased oma varanatukese kokku ja sõitsid Põhja-Kaukaasiasse. Asju hakkas pakkima ka Galusti pere. Tema aga keeldus sõitmast ja otsustas kindlalt üksinda koju jääda. Tulid aserid, kloppisid uksele. Galust läks välja ja küsis järsult, mis neil vaja on. Tuli välja, et väärtasju. „Kasige minema!” soovitas Galust kartmatult. Keegi lõi talle noaga kõhtu, ta jooksis oma kodu uksel verest tühjaks ja suri.
Võib-olla pärandas Galust Arutjunjan oma kartmatuse üle kahe inimpõlve Rafael Arutjunjanile? „Ma olen kogu elu olnud tugev inimene ja olen alati kartnud ainult üht, lähedaste inimeste lahkumist,” tunnistab ta hiljem ühes vestluses.
Üks Galusti poegadest, Kristofor. on Rafaeli vanaisa. Ta abiellus Susist pärit neiuga, kelle nimi oli samuti Varsenik. Kristofor oli vähese haridusega, ihnsavõitu ja kõva töörügaja. Alustanud jooksupoisina poekeses, kogus ta raha, avas algul kioski, pärast tegi juba firma A la Coquette, mis kauples välismaise naistepesuga. Esimese gildi kaupmeheks saamast takistas teda ainult Oktoobrirevolutsioon. Kristofori iseloomustas see, et ta ei sallinud silmaotsaski valet. Ta läks lausa endast välja, kui talle tundus, et teda tahetakse petta. Kord heitis ta oma pojale, Rafaeli isale, ette: „Ei saa ühtki sõna öeldud, ilma et valetaks!”
Kas mitte vanaisalt pole Rafael pärinud oma peaaegu patoloogilise aususe? „Nii oma peres kui elus olen ma alati nõudnud absoluutset korralikkust. Sest ausus, see on inimese põhialus, tema olemus,” ütleb ta.
Kristofori ja Varseniku poeg Suren armus oma tulevasse naisesse Gohari juba koolis. Kuni tüdruk lõpetas kümnenda klassi, astus Suren, kes juba lapsepõlves oli unistanud sõjaväelisest karjäärist, armeesse ja saadeti Kesk-Aasiasse basmatse likvideerima. Aasta hiljem puhkuse ajal abiellusid nad kõigi eest salaja perekonnaseisuametis. Puhkus lõppes ja noored abiellunud läksid sõjaväelinnakesse Usbekistanis. Mõni aasta hiljem läks Suren erru, nad kolisid tagasi Bakuusse ja asusid esialgu elama Sureni vanemate juurde, seejärel üürisid samas majas väikese toakese. Siin sündisidki algul Emma, seejärel aga, 1937. aastal, Rafael Arutjunjan.
Kõik need ja paljud muud faktid oma iidse suguvõsa ajaloost on Rafael Arutjunjan hoolikalt kokku kogunud ja andekalt esitanud raamatus „Ühe inimese mälestused”. Sissejuhatuses ta kirjutas: „Istusin kirjutuslaua taha, asudes minu jaoks mitte eriti harjumuspärase tegevuse kallale ühe eesmärgiga – jutustada inimestest, kellest keegi teine ei jutusta, sest nendest, kes neid tundsid, pole enam keegi peale minu elus.”
Annetega on Jumal Rafael Arutjunjani rohkelt õnnistanud. Tema loomingus on need ilmnenud viies sfääris: skulptuuris, graafikas, maalis, proosas ja luules. Elus on neid veelgi rohkem. Ja kes teab, kelleks oleks Rafael saanud, kas kunstnikuks, muusikuks, graafikuks, kui tema kriidist lõigatud kujukestel poleks juhuslikult peatunud Bakuu pioneeride palee skulptuuriringi juhataja pilk. Rafael hakkas ringis käima ja haigestus juba esimestes tundides haigusesse nimega „skulptuur”. Järgmised nelikümmend viis aastat oma elust pühendas ta sellele.
- 1958. aastal sai Rafael Artjunjanist Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tudeng. Tähelepanelik ja vastuvõtlik Rafael imes endasse teadmisi nagu käsn. Teiste tudengite seas ta peaaegu silma ei paistnud, kui, siis terava mõistuse ja originaalse kompositsiooniga. Nende kahe omaduse sulam andis ootamatu ja hämmastava tulemuse: diplomitööks valis Rafael Arutjunjan mitte aegade jooksul järeleproovitud, talle lähedase ja ideoloogiliselt ohutu armeenia genotsiidi teema, vaid seni korralikult valgustamata ja võimudele valusa holokausti teema, pidades seda aktuaalsemaks ja tähtsamaks.
Olles 1964. aastal hiilgavalt diplomit kaitsnud, pöördus Rafael Arutjunjan tollal kehtinud eeskirjade kohaselt Bakuusse tagasi, et töötada aasta niinimetatud suunamise alusel. Ta asus tööle skulptuuriringi juhatajana ja andis lisaks kaks korda nädalas koolis joonistamistunde. Ta tutvus oma tulevase naise Irinaga, tegi talle kolmandal päeval abieluettepaneku ja kahe kuu pärast nad abiellusid. Suunamisaasta lõppemise järel sõitis Rafael koos abikaasaga Tallinna ja sai ettenähtud päeval üliõpilaste tormiliste kiiduavalduste saatel ja naise vaimustunud pilkude all ihaldatud diplomi. Kuid Bakuus töötada ta siiski ei tahtnud, sest tema kui skulptor ei saa elada natsionalistlikus atmosfääris.
Mõttele kolida Tallinna ei tulnud keegi muu kui Rafaeli jumaldatud ema. Tema mõistis ikka oma poega ja ütles: „Tallinnas võib sul olla tulevikku. Selle linna õhk mõjub viljastavalt sinu loomingule, aga ma tean, et just selles, loomingus, seisneb sinu elu. Siin sul tulevikku ei ole ja vaevalt et kunagi tuleb. Ma olen elanud pika elu ja tean, mida räägin.” Algasid kurnavad läbirääkimised ja vaidlused naisega, tema vanematega katkesid suhted üldse. Tühjad päevad venisid vaevaliselt ja nukralt. Pärast aasta kestnud piinlemist Rafaeli kannatus katkes: ühel päeval võttis ta end töölt lahti, pakkis asjad kokku ja sõitis. Tallinna. Tulevikku. Määramatusesse.
Saatus armastab julgeid ja isepäiseid ning seetõttu aitab neid. Kõik olmega seotud küsimused lahenesid üsna kiiresti: Tallinna sissekirjutuse aitas saada Olav Männi, töökoja aitas muretseda Boriss Moissejevits Bernstein, töö leidis Matti Varik. Mõne kuu pärast sõitis järele ka armastav naine. Saabunud oli aeg korraldada perekonna- ja loomeelu.
Rafael Arutjunjan valis töö, mis on erialale kõige lähedasem, ja asus tööle kiviraiumise töökotta, lihtsamalt öeldes hakkas graveerijaks: tegi graniidist ja marmorist hauakividele raidkirju. Selle nii vaimselt kui füüsiliselt raske tööga toitis ta oma peret peaaegu seitseteist aastat, kuni aastani 1983, ja see andis talle võimaluse luua nii, nagu ta ise tahtis, see tähendab – vabalt. Igaüks meist maksab vabaduse eest oma hinda. Arutjunjan oli nõus seda tasuma.
Rafael Arutjunjani elu stabiliseerus ja kulges mõõdukas rütmis. Viis tööpäeva oli ta kiviraidur, puhkepäevadel ja õhtuti produktiivne ja vabalt töötav skulptor, armastav ja tähelepanelik abikaasa. 1968. aastal tuli ilmale poeg ja andis Rafaeli elule erksad, rõõmsad värvid.
Samal ajal lähenes 1970. aasta, sada aastat V. I. Lenini sünnist. Ametivõimud otsustasid uuendada EKP KK ees seisvat ülemaailmse proletariaadi juhi mälestussammast ja kuulutasid välja konkursi. Rafael Arutjunjan asus kohe ja entusiastlikult tööle. Ühe züriiliikme sõnul polnud kellegi teise mälestussammas nii lähedane juhi kujule kui Arutjunjani oma. Kuid pärast tulemuste kokkuvõtmist jäid talle vaid ergutuspreemia ja kibe maik konkursil läbielatust ja nähtust. Just siis tõotas Rafael Artjunjan endale, et ta ei tee enam mitte kunagi tellimustöid. Ja oma sõna on ta pidanud.
- aastatel töötas skulptor palju ja pingeliselt, osales kõigil ülelinnalistel ja vabariiklikel näitustel, võimaluse korral ka üleliidulistel. Seda perioodi tähistas intensiivne loominguline areng kõigis suundades. Meister pani end proovile erinevate materjalidega, eri zanrides, eri teemadel, otsis uusi väljendusvahendeid. Alumiinium, vask, pronks, kips, puit, graniit tõmbasid teda vastupandamatult oma seni uurimata võimalustega ja kõik nad allusid talle ühtviisi.
- 1971. aastal otsustas Rafael Arutjunjan, et on skulptorina täieliku küpsuse saavutanud, ja korraldas esimese personaalnäituse. Kuigi skulptuurid olid välja pandud mitte eriti mainekas saalis, oli näitus kolleegide ja kunstiarmastajate seas edukas. Teine isikunäitus leidis aset kuus aastat hiljem, 1977. aastal. Üheks selle tulemuseks oli astumine Kunstnike Liitu.
Rafael Artjunjani huvi keskmes oli alati sisemaailm ja isiklik elu. Ühiskondlikud ilmingud huvitasid teda sedavõrd, kuivõrd need puudutasid üksikinimest. Elades mõõdukalt ja küllaltki suletult (tsehh – töökoda – kodu), leidis ta kõik tööks ja õnneks vajalikud stiimulid selles ruumis. Kui tsehh oli tema jaoks sunnitud paratamatus ja töökoda – loominguline vajadus, siis kodu oli kindel tagala. Saatus tegi Rafael Arutjunjanile haruldase kingituse, õnneliku perekonnaelu. Ta kinkis talle mitte ainult truu, armastava, hella elukaaslase, vaid ka võime neid omadusi hinnata. Naise kuju on läbiv motiiv nii kunstniku skulptuuris, graafikas kui maalides, on otsekui tema enda „Iraiaad”. Oma naisele on ta pühendanud ka raamatu „Tuhat luuletust”.
- 1980. aastad tõid uusi katsumusi. Seitseteist aastat kestnud inimese ja graniidi kahevõitluses osutus tugevamaks viimane. Süda jäi haigeks. Elu nõudis muutusi. 1983. aastal lahkus Rafael Arutjunjan kiviraiumistöökojast ja asus tööle tehase „Punane RET” töölisena.
Sama 1983. aastaga on dateeritud üks skulptori ekspressiivsematest töödest, „Danko”. Kas võib sellist kokkulangemist pidada juhuseks? Mil määral on see skulptuur autobiograafiline? Kelle südant läbistavad teravad kiirenõelad? Kuidas mõista, millist valu see tunneb, kas kiviraiduri raskest tööst või maailmavalu ülejõu käivast koormast? Vastuseid neile küsimustele teab ainult autor.
Hajunud, unine, stagneerunud elu lõppes. Breznevi surm 1982. aastal süütas hävingu süütenööri ja suur tugev maa kihutas läbi vananenud peasekretäride sikuhüppemängu, perestroikapoliitika ja suveräänsusdeklaratsioonide paraadi vastu oma lõpule. Ühiskonda raputas jätkuv Afganistani sõda, täielik defitsiit, rahvasaadikute kongressi ülekanne, Zahharovi avaldused, paljastava ja süüdistava info tulv… Iga nõukogude inimene pidi üksinda minema läbi muutuste ajajärgu kõigi katsumuste: ideoloogia kokkuvarisemise, ühiskondlik-majandusliku formatsiooni vahetumise, väärtuste ümberhindamise.
Selle perioodi tööd hämmastavad oma mitmeplaanilisuse, mitmetahulisuse, mitmetähenduslikkusega. Näib, et kõik võimalikud materjalid avasid skulptorile oma saladused, kõik zanrid allusid talle ühtviisi ja tema väljendusrikkal keelel polnud piire. Tol hetkel polnud eriti selge, millisesse suunda ta edaspidi liigub. Kuid oma tuntud fraasi „Mulle tundub, et skulptuuris olen ma endast andnud kõik, mida suutsin,” ütles ta alles 1997. aastal ja ta püsis tipus veel kümme aastat. Aga esialgu tähistas Rafael Arutjunjan oma 50. juubelit kolmanda isikunäitusega Teaduste Akadeemia raamatukogu fuajees.
Neljas isikunäitus oli ajastatud skulptori 60. sünnipäevale ja toimus 1997. aastal Sakala tänava kultuurikeskuse ruumides, mis olid ette nähtud presidendi vastuvõttudeks. Näitusel oli väljas üle 100 töö. Isegi neid üldiselt vaadates torkas silma skulptori kaugenemine oma tavapärastest kaanonitest, teatud huvikaotus looduslike materjalide vastu ja suundumine kontseptuaalsusse. Terviklike, materiaalsete, konkreetsete kujude asemele olid asunud sümbolid, märgid, tinglikkus. Klassikalise skulptuuri raamid olid jäänud meistrile kitsaks ja oma talendi jõuga püüdis ta neid laiendada, vabaneda ilmsest sõltuvusest traditsioonilistest kujutusvahenditest. Tõde ei otsitud enam materjalis endas, vaid selle kombineeritavuses ja seda ümbritsevas ruumis. Rafael Arutjunjan mõtles veel skulptuuri kategooriates, kuid oli muutnud nende vektorit.
Draakon. Süsteemi sünnitis (1990), Prügimägi (1992), Telesild (1992) ja Haudaajamine (1992) pole niivõrd skulptuurid kui mitmeosalised konstruktsioonid, kus autor otsib mitte väljendusvahendeid, vaid tegelikkuse mõtestamise mooduseid. Need on määratud edasi andma rahutut hingeseisundit ja intensiivset uute kunstiliste vahendite otsingut. Taolist segaduse ja kõhkluste perioodi elas sel ajal läbi enamik inimesi tohutus riigis, mida äkitselt enam ei olnud. Võimsa impeeriumi valuline lagunemine, traagilised konfliktid selle varemgi erimeelsete osade vahel, massiteabevahendite süüdistavad üllitised hävitasid kõik harjunud orientiirid, nihutasid paigast hea ja kurja mõisted. Piltlikult öeldes elas ja hingas Arutjunjani Draakon igaühes ja igaüks tundis end olevat ajaloo Prügimäel. „Võita aeg , see tähendab seda väljendada ja samas võita surm,” ütles kunagi Rafael Arutjunjan. Kui see on tõepoolest nii, siis tema ei sure.
- 1997. aastal, kohe pärast neljandat isikunäitust, loobus Rafael Arutjunjan skulptuurist ja hakkas töötama uues zanris, millele keegi ei osanud veel nime anda.
Üksildased töö, inspiratsiooni ja loominguga täidetud aastad lähendasid teda tõele. Kolmkümmend aastat väljendas ta aega , nüüd oli käes aeg seda mõtestada. Ei skulptuur, maal ega graafika üksipäini selle ülesandega toime tulla ei saanud. Talle oli vaja midagi muud. Uus ülesanne nõudis uusi töövahendeid, mahu ja värvi mõtestatud ühtsust.
Rafael Arutjunjani otsingute olemust selgitab tema lause: „Teose vorm ise ei tähendanud mulle kunagi selle olemust, vaid oli üksnes instrumendiks, abivahendiks, mis aitab inimesteni tuua minu tolle hetke arusaamist elu mõttest.” Vorm, mis on suuteline tooma inimesteni 60-aastase kunstniku arusaamist elu mõttest, oli leitud: tahvelmaali, skulptuuri ja popkunsti ühenduskohas. See ühendas eneses värvikuse, materiaalsuse ja ruumilisuse ning andis piiramatud võimalused üldistamise ulatuse ja allegoorilise väljenduslikkuse mõttes.
Rafael Arutjunjani piltide absoluutne enamik eeldab ulatusliku kirjeldava konteksti olemasolu, mille määravad ära nii ebatavaline vorm kui ka kunstniku mõtte eriline konstruktsioon. Need on piltlabürindid, mille on loonud autori-teejuhi imepärane fantaasia. Tuleb märkida, et kujutava kunsti ranged raamid olid talle juba ammu kitsaks jäänud. Õnnistatuna sõna kasutamise andega nii luules kui proosas, hakkas ta juba 90ndate aastate algul luuletusi kirjutama, mis selgitasid ja avasid osa tema skulptuuride mõtet. Selline mitmezanriline, paralleelne tegelikkuse mõtestamine lubab rääkida Rafael Arutjunjani loomingu sünteetilisest iseloomust.
Pärast viis aastat kestnud vaikimist, 2002. aastal ja ikka samas Sakala kultuurikeskuses avati Rafael Arutjunjani viies isikunäitus. Seal oli väljas 230 maali ja graafilist lehte – viieaastase intensiivse töö vili. „Suure hirmuga südames ootasin ma publiku reaktsiooni ega leidnud eneses isegi mehisust olla avamise ajal saalis,” ütles Rafael Arutjunjan hiljem. Me ei ole temaga nõus. Erutus, mis iseloomustab selliseid olulisi sündmusi, ei ole üldsegi seotud mehisusega. Mehisuse all mõistetakse hingelist kindlameelsust ja julgust, see tähendab inimese võimet minna läbi elu oma teed ja selle tee eest vastutada.
Aga selline asi lihtsalt ei saanud jääda hindamata. Viies isikunäitus oli kõige edukam. Iga päev pärast avamist tuli Rafael Arutjunjan saali, istus klaveri taha ja hakkas midagi mängima. Aga inimesed tulid ja tulid, et vaadata tema kunsti.
26. jaanuaril 2003 katkes Rafael Arutjunjani õnnelik elu, suri tema naine Irina. Järele jäi lihtsalt elu täis muret, valu ja üksildust. Peitlit, pintslit ja pliiatsit esialgu vaja ei lähe. Seda, mis teda tulevikus ootab, ei oska keegi öelda. Aga selle kohta, mis on olnud, oskab kõige paremini öelda Rafael Arutjunjan ise: „Vaadates tagasi käidud loomingulisele teele, jõuan ma järeldusele, et tervikuna olen ma rahul. Rahul mitte sellega, millised on minu tehtud skulptuurid, see tähendab kuivõrd andekalt on nad tehtud, ega tööde hulgaga , sest neid oleks olnud tunduvalt rohkem, kui ma oleksin olnud vaba kunstnik, vaid sellega, et ei pöördunud kõrvale algselt valitud teelt kunstis, teelt tõe poole, mis nõuab eneseohverdust ja omakasupüüdmatust ning et vaatamata kõigile alandustele, mis mulle kolleegide poolt osaks on saanud, olen ma jäänud iseendaks.”
Emma Darvis