Sem7, 12.-18. august 2002
Skulptor Rafael Arutjunjan esitleb oma ande uut tahku – maalikunsti ja graafikat. Üle kolmekümne aasta oli antud marmorist, graniidist ja puidust üleliigse eemaldamiseks. Ja mis siis ikkagi juhtus, mis tõukas meistrit molberti juurde, et võtta kätte mitte haamer ja meisel, vaid pintsel ja pliiats?
Vastused sellele ja teistele küsimustele on kirjas alljärgnevas, aga näha saab seda kõike personaalnäitusel 3.-18. augustini Vanalinnastuudio teatrimajas, Sakala 3.
– Rafael, Te lõpetasite mõned aastad tagasi töötamise skulptorina, aga loometööst ei loobunud. Viis aastat tagasi, eelmisel näitusel, millega Te tegite mõningase kokkuvõtte, oli välja pandud skulptuur, ja nüüd Te üllatate kõiki oma uue ametiga. Kuidas toimus selline ümberkehastumine?
– Mul on kujunenud selline tunne, et skulptuuris olin endast välja pigistanud kõik, mida suutsin. Võimalik, et see mulje oli petlik ja tunda andis väsimus, aga ikkagi ma mõtlen, et olen skulptuuriga hüvasti jätnud. Praegu on mul uudishimu joonistuse ja graafika vastu. Aga alustada graafikas – see on sama hea kui alustada nullist. Siiski tahan seda nii väga. Kas jõuan saavutada meisterlikkuse selles valdkonnas, ei tea, aga ülejäänud elu tahaksin pühendada joonistamisele. Jah, ma omandan enda jaoks uue ameti ja mul on ükskõik, mis minu kohta räägitakse. Jah, ma olen sel alal osaliselt diletant ja ei pea ennast professionaalseks graafikuks, ma olen professionaal skulptuuris. Aga mulle väga meeldib ja ma tahan joonistada ning ma ei saa sinna midagi parata.
– Miks te valisite nimelt skulptuuri, millest kõik algas?
– Lapsepõlves meeldis mulle lõigata metallist välja igasuguseid kujukesi. Juhtus nii, et need sattusid pioneeride palee ringijuhi Anna Ivanovna Kazartseva vaatevälja. Just tema võttis mind enda juurde ringi ja aitas mul arendada oma võimeid. Mina aga nakatusin esimestest tundidest haigusesse, mille nimi on skulptuur. Pärast kooli lõpetamist proovisin kaks aastat sisse saada kunstiinstituuti, algul Moskvasse, pärast Leningradi. Kuid iga kord tulin tagasi Bakuusse. Sain tööle biskviidivabrikusse külmseadete masinisti abiks ja paralleelselt jätkasin tegutsemist pioneeride palees, voolisin portreesid, tegin kipsist antiiksete jäljendite koopiaid ja joonistasin, ühesõnaga: õppisin.
21-aastaselt sõitsin Eestisse, et astuda Tallinna kunstiinstituuti ja sain sisse. Esimesel kursusel õppisin Kunstiakadeemia tulevase direktori Jaan Varese juures. Teisel kursusel tuli meie juurde suurepärane skulptor Olav Männi, hiljem ka Martin Saks. Nemad ongi minu õpetajad. Sellepärast peangi ennast armeenia juurtega eesti kunstnikuks. Minu lõunamaine temperament sobib hästi baltikumi vaoshoituse kõrvale.
– Kui kerge on Teil, skulptoril, tegeleda maalimisega?
– Maalikunstnikul on raskem hakata tegelema skulptuuriga kui vastupidi. Skulptorid lähevad reeglina üle maalimisele, kuid sageli teevad seda naised vanuse pärast, aastate lisandudes on järjest raskem hoida käes vasarat ja meislit.
Aga mina ei lahkunud skulptuurist nõrkuse pärast, seni, jumal tänatud, jõuvarusid jätkub. Lihtsalt tahtsin proovida kätt värvidega. Proovisin, hakkas meeldima. Tegin edasi, haaras täielikult.
– Teie töö “Elukeeris” on tehtud nagu paljud Teie tööd kollaažistiilis. Millest see räägib?
– Tõepoolest, elu keerab ja väänab meid nii, et mitte kunagi ei tea, mis võib juhtuda järgmisel hetkel. Kui järele mõelda, on pildil detailid, mis just nimelt sellest räägivadki. Küll tühi rõngas, küll mingisugune nööp, küll slaid, küll raha, mis on üsna tähtis selles elus. Kusjuures, nagu näete, nõukogude rahal on mul must riba peal. Inimese nägu. Raske on pilti kirjanduslikult lahti seletada, seda on vaja emotsionaalselt tajuda. Kui vaatate seda, saate kahtlemata aru, mida ma mõtlesin.
– Te ütlesite, et skulptuur on tõsine asi. Aga mis on graafika ja maalikunst?
– Skulptorina pean ma nägema kogu skulptuuri tervikuna, ka näitusel käin ma ümber selle. Skulptuur peab olema huvipakkuv igast küljest. Selle poolest erinebki skulptuur maalist. Maalikunstis ja joonistuses võib tulla ateljeesse ja teha ühe õhtu jooksul, inspiratsiooni ajel, valmis selle, mis pole õnnestunud kogu nädala vältel. Aga skulptuuris on see ohtlik – võib ära raiuda üleliigse tüki. Pärast on paha kokku liimida, sellepärast on vajalik metoodiline, keskendunud töö – käsitöölise töö. Kui sa võtad materjali – graniidi, marmori, isegi puu -, pead alati valvas olema. Seetõttu ma kinnitan, et skulptuuris töötavad ainult fanaatikud.
– Kas Teil on õnnestunud aru saada, milles seisneb kunsti saladus?
– Sellele küsimusele nii lihtsalt juba ei vasta. Saladus on kunstniku südames. Töö kas tuleb välja või ei tule, seda tabad ainult oma südamega. Mingeid kaanoneid kunstis pole. Ja Te teate seda isegi. Alguses lähed kobamisi, kuni pole jõudnud tulemuseni, mis sind rahuldab. Aga kuidas tuleb inspiratsioon? Mitte keegi kunstnikest ei tea ja ei oska sellest saladusest midagi rääkida. Teavad ainult seda, kas inspiratsioon tuli või mitte.
– Kuidas Teile tundub, kas selleks, et ennast teostada ja olla huvitav, peab kunstnik tingimata kannatama?
– On kohustatud. Kannatusteta ei saa tekkida siirus. Kannatusteta pole võimalik saada tõe jälile. Kannatused, kui kahju sellest ka poleks, on võimas tõuge pingelisteks otsinguteks. Muidugi on parem, kui inimene ei kannataks, aga kannatused lihvivad kunstnikku.
– Millised isikuomadused peavad kunstnikul olema eriti arenenud?
– Mulle tundub, et esiplaanil on osavõtlikkus. Ja muidugi on skulptorile hädavajalik jõud. Hingeline ja füüsiline. Nõrgal pole skulptuuris midagi teha. Materjal on tugev, kõrgustesse pürgida pole lihtne, materjali tabamise saladused avanevad väga pikkamööda ning erinevate materjalidega töötades veelgi aeglasemalt. On skulptoreid, kes on pühendunud tööle ühe materjaliga, kuid minul oli huvi kõige vastu. Võib-olla ma ei saavutanud niisugust meisterlikkuse taset, nagu oleksin saavutanud ühe materjaliga töötades, kuid sellele vaatamata on mitmesuguste saladuste mõistmise püüd alati minuga. Ja kõik see on nõudnud palju aega, üle kolmekümne aasta olen töötanud skulptorina.
– Ma tean, et Teil on tulnud tegelda mitte ainult loominguga, vaid ka lihtsalt palju ja rasket tööd teha, et peret ülal pidada. Kas oli raske ühte teisega kokku sobitada?
– Jah, palju aastaid töötasin kiviraidurina, tegin hauamonumente. Seal kohtud iga kord inimesega, kellel on mure. Lisaks sellele tegelesin oma töökojas erapraksisega – tegin portreesid lahkunutest ja reeglina telliti neid kadunukestest noorena. Sugulased püüdsid mulle lahkunutest rääkida üksikasjalikult, vahel tuli ära kuulata täiesti kohutavaid lugusid. Aga see, pean Teile ütlema, pole katsumus kergete killast. Ja nii ladestubki kõik südamesse. Kui sa oled tugev, võitleja, siis pole viga, aga mina pole enam võitleja. Mul on juba raske. Jumalale tänu, et ma unes midagi ei näe, aga mõnikord, mööda linna käies, meenub see või teine inimlik tragöödia.
– Kunstnik paneb alati osakese endast oma töösse. Mis on Teilt nõudnud kõige suuremat jõupingutust?
– Kõik tööd on kallid nagu lihased lapsed, kellest kedagi esile tõsta on raske. Aga siiski üks mõte, kuidas mõõta armastuse suurust. Kogu loomingusse olen sisse pannud oma hinge. Nii et ma püüan vastata. Arvatavasti need tööd, kus ma olen rohkem üle elanud.
– Te loete väärtuseks erisugusust, mitmetahulisust ja kordumatust, mis domineerib ühe kunstniku loomingus.
– Jah, sest loominguline protsess peab alati olema pingestatud. Ning endakordamine ei ole enda vääriline. Ma pole kunagi endale ülesandeks seadnud ühtse stiili leidmist skulptuuris, mind pole kunagi muretsema pannud minu tööde äratuntavus autori käekirja järgi. Teose vorm ise ei tähendanud mulle tema sisu, vaid oli temaatilise skulptuuri tööriistaks ja toeks, mis aitas tuua inimesteni minu arusaama ideest sellel eluhetkel.
– Kas ilu päästab maailma?
– See on praegu meie kaasaja tähtsaim küsimus. Kui räägitakse ilust, siis peetakse reeglina silmas tema kõlbelist külge, vaimset ilu. Vormi või joone ilu, see oleks justkui mööduv ja – jääb meelde. Aga kui selles ei ole vaimsust, kui ei ole sügavust, siis see ununeb küllaltki ruttu. Kuid vaimne ilu, aga selle all eeldan ma alati kõlbelist ilu, see settib sügavale hinge. Ja meil on praegu sellest suur puudujääk. Teate isegi, kui vähe inimesed praegu huvituvad vaimuelust. Isegi kino on muutunud agressiivseks, need märulifilmid ja muud taolised pole mõeldud kujundi vaimseks avamiseks, pigem mingisugusteks välisteks ilminguteks. Ma juba peaaegu ei usu sellesse, et ilu päästab maailma. Kui me hakkame ilusse sedasi suhtuma, siis pääseb negatiivne võidule.
– Armastus – kas see on millegi algus või jätk?
– Kahtlemata on armastus ilu jätk. Me ei saa ju armastada ebardlikku. Me võime konstateerida seda kui fakti, aga armastame ja armume me vaid ilusse. Muidugi on armastus hingestatuse kõrgeim tipp. Armastus naise vastu, kunsti vastu, isegi armastus ema vastu, mis näib nii igapäevane, tavaline ja harjumuspärane, on siiski ülim. See on innustumus.
– Kas armastuses on võimatu teeselda?
– Isegi kui on, siis mitte ilma selleta, et varem või hiljem tuleb vale välja. Mis mõte sel on? Parem juba seda mitte teha.
– Kuid kas armastus on egoistlik?
– Olulisel määral küll. Seesama armastus naise vastu eeldab egoismi. Sa ei taha teda kellegagi jagada ja see on loomulik. Ka armastus kunsti vastu on kahtlemata egoistlik. Kõik kunstnikud ei ole ju väga andekad. Paljud on võimekad, kuid mitte kõik ei ole andekad ja kaugeltki kõik ei ole geeniused. Aga kunsti armastavad kõik. Igaüks omamoodi. Pange tähele – nii ühed kui ka teised toovad ennast sellele armastusele ohvriks. Siin ei saa öelda: “Olgu, ta on geenius, tema võib.” Eluajal pole paljud olnud geeniused, kuid on armastanud kunsti. Näiteks Paul Gauguin, Pariisist polnud talle küllalt, tal oli vaja sõita Tahitile ja sinna pidama jääda, laostada oma perekond. Kuid ta ei saanud endaga midagi teha. Ta poleks saanud selleks, kellena me teda tunneme. Jah, armastus kunsti vastu on egoistlik. Ja need, kes on teisel arvamusel, ma võin seda julgelt öelda, vaevalt et nad on kunstnikud.
– Kunstnikul on soov saada võitu aja üle. Aga mille üle veel?
– Saada aja üle võitu, väljendada aega … võib ka nii öelda, kui pidada silmas, et kunstnik tahab jääda kestma läbi aegade. Võita aega, tähendab võita surma. Aga kuidas siis teisiti? Teisiti tähendab ainult raha pärast. Väärtus on saada võitu enda sees. Iseennast võita, see on tunduvalt keerulisem. Teate, paljude kunstnike elu kujuneb nii: kas pole kaua tunnustust või pole seda eluajal üldse. Aga igaüks, ma kinnitan teile, teab, kas ta töötas ilmaasjata või mitte. Ma olen selles absoluutselt veendunud. Igaüks teab endast kõike. Teise kohta võib eksida, aga enda kohta mitte. Mitte alati ei saa seda kellelegi teisele tunnistada, aga endale valetada on raske.
– Käsitöö – kuidas Teie seda mõistate? Paljud annavad sellele sõnale negatiivse varjundi.
– Need on need, kes pole kunagi töölised olnud. Minul on käsitöö vastu sügav austus. Kui me vaatame puust välja lõigatud Zarudski altarit, on mul sügav austus selle käsitöölise, ma nimetaksin teda pigem kunstnikuks, vastu. See on ju tohutu kannatlikkus ja suur armastus oma ameti vastu. Meile, kõigile kunstnikele, ei teeks paha õppida tema käest. Mul ei ole mingit negatiivset suhtumist käsitöösse, kuid ma tunnistan, et kunstnikul ei maksaks sellele pidama jääda. Kui sulle on antud tiivad, siis lenda, aga lisaks sellele kasuta käsitöölise kannatlikkust, mis on hädavajalik igas kunstis.
– Mis Te arvate, kuivõrd tähtis on kunstniku jaoks hinnang tema tööle?
– Väga tähtis. Kuidas siis võib mitte tahta edu? Sellisel juhul meenuvad mulle alati Alla Pugatšova sõnad, kui temalt küsiti: “Kuidas Teile meeldib Teie pöörane populaarsus?”, vastas ta: “Ma lihtsalt kümblen selles.” Ja nii on iga kunstnikuga. Kui on tulnud tunnustus, kes siis sellest ära ütleb! Kui seda pole tulnud, siis ole mehine võitlema selle eest, et ta tuleks.
– Mida Teie olete elus ära oodanud?
– Seda, mida ma ootasin, olen saanud. Olen väga õnnelik inimene. Mul on imeilus naine, oleme koos juba 38 aastat, ta on mulle ustav sõber. Ma olen saanud hea poja, tema perekonna, suurepärase minia ja loomulikult – armastatud lapselapsed. Kõik inimlik on mul teostunud. Aga mis puutub kunsti, siis seal on kõik raskem. Minuga pole kerge, ma olen ju küllaltki keeruline inimene – nii elus kui ka töös. Küll naine on minuga palju vaeva näinud.
– Põhiline tee on käidud, millisena ta Teile näib?
– Läbikäidud loomingulisele teele tagasi vaadates jõuan järeldusele, et tervikuna olen ma rahul. Rahul sellega, et pole lahkunud minu poolt kunstis algselt kavandatud teelt, tõe juurde püüdlemise teelt, mis nõuab suurt ennastsalgavust ja omakasupüüdmatust, ja vaatamata kõigile alandustele, mis on osaks langenud mulle ametivendade poolt, olen jäänud iseendaks.
Midagi ei toimu minu elus Jumala õnnistuseta.
Rahulolu on hakanud tulema viimastel aastatel. Mitte rahulolu kunstist, vaid inimeste suhtumisest minu kunsti. Mõtlen, et töö tööks, tahe tahteks, terviklikkus terviklikkuseks, aga kui on olemas Jumala õnnistusrikkus, on see kõige parem.
Pavel Makarov
Fotod autori arhiivist.