Ärielu, august 2002
Kas kunstnikul Eestis on võimalik tänapäeval elada ja töötada ilma riigipoolse, fondide või sponsorite toetuseta? Ja isegi ilma töid müümata? Tuleb välja, et on küll. Üheks selliseks näiteks on armeenia päritolu kunstnik Rafael Arutjunjan, kes on toetunud vaid iseendale ja oma perekonnale.
Augusti keskel eksponeeris Vanalinnastuudio teatrimajas oma viimase viie aasta töid Rafael Arutjunjan. Ta on kunstnik, kes oma töid elatise teenimiseks põhimõtteliselt ei müü. Kogu finantsiline ja organisatoorne tegevus on olnud tema poja ja produtsendi Areg Arutjunjani kanda. Miks poeg seda kõike teeb?
“Me oleme oma temperamendilt lõunamaa rahvas hoolimata sellest, et mina olen Eestis sündinud. Meile on väga tähtis oma perekond ja austus vanamate vastu. See oleks väga imelik, kui ma omaksin raha ja ei aitaks oma isa. Sellised on meil juba ammu välja kujunenud traditsioonid. Mina olen ärimees ja isal pole vaja elatisraha teenimiseks oma teoseid müüa,” räägib poeg Areg.
1997.aastal, kui Rafael Arutjunjan sai 60- aastaseks ta soovi korraldada näitusesaalis Vabaduse plats 6 oma skulptuuride näitus, talle aga öeldi ära. Siis võttis juubelinõituse korraldamise enda peale kunstiku poeg. Suurejooneline näitus avati Sakala 3 asuvates näitusesaalides, kus oli eksponeeritud kunstniku üle 100 skulptuuri. Sellest ajast saati ei ole kunstnik mitte kunagi kõrvalist abi küsinud.
Teine põhjus, miks kunstnik oma loomingut ei müü, on see, et mõne aasta pärast kavandab perekond ehitada uue kunstigalerii. Seega oleks üsna rumal müüa oma töid, et need hiljem tagasi osta. Praegu on isal kokku 230 teost. Poja nägemuse kohaselt plaanitakse galeriis eksponeerida ka teiste Eesti ja euroopa kunstnike töid ning samuti hankida galeriisse mõned klassikud.
“Ühel päeval on mul hea tõdeda, et galerii kuulub nii füüsiliselt kui ka moraalselt meie perekonnale. Ja peale selle on minul kui ärimehel naljaks minna teise ärimehe juurde jutuga, et sponsoreeri minu isa tegemisi,” seletab oma põhimõtteid Areg Arutjunjan, kes muide ei joonistanud kooliajal sugugi halvasti. Äri ja organiseerimine meeldib talle aga rohkem. Tema lähtub põhimõttest, et inimene pole kunsti järgi haige, siis keskpäraselt pole sellega mõtet üldse tegeleda.
Kuidas õnnestus varematel aastatel Rafael Arutjunjanil olla vaba kunstnik?
Nõukogude ajal ei lugenud tellimuste saamiseks niivõrd anne kui just tutvused. Kunstnik aga ei tahtnud oma kallist aega kulutada tutvuste sobitamiseks. Et olla vaba kunstnik ja toita oma pere, töötas Rafael Arutjunjan päeval kalmisul kiviraidurina ja õhtul töötas oma ateljees skulptuuride kallal. Need olid nii moraalselt kui ka füüsiliselt väga rasked 17 aastat.
Ilmselt kulus nendesse aastatesse ka skulptori käsi ning valu tegev käsi viis ta hoopis maalide juurde. “Mõtlesin, et joonistan vahelduseks natuke aega ja kui käsi taas paraneb siirdun oma skulptuuride juurde. Mida aeg edasi, seda hullemaks käsi läks. Tasapisi tekkis mul ka tahtmine proovida oma mõtteid värvidega väljendada,” seletab kunstnik, kes lisaks veel musitseerib ja kirjutab luuletusi enda lõbuks.
Ta on lõpetanud 1964. aastal ERKI skulptuuri eriala.
Kunstnik nendib, et ideid ammutab ta ümbritsevast keskkonnast. Paljuski on teda inspireerinud tema kodumaal toimunud sündmused ning ka piiblitemaatika.