Paljudest teistest kunstnikest eristab mind see, et minu kunst on mu pihtimus.
Rafael Arutjunjan
See Rafael Arutjunjani lause pole sugugi mitte juhuslikult selle artikli epigraafiks. Seda võib pidada tema loomingu mõistmise võtmeks. Kogu oma elu jooksul on kunstnik pidanud sisemist dialoogi Jumalaga ning pihtinud inimeste ees. Kristliku maailmavaate jaoks on pihtimine Jumala ja inimese dialoogi keskseks printsiibiks ning ilmaliku suhtlemise ideaalnormiks. Selle normi raames kunstnik ka elab ja loob.
Kirjanduses tuntakse suurepäraseid näiteid pihtimusest – Augustin Blažennõi, Russo, Tolstoi teosed… Suured kirjanikud kasutasid seda žanrit kui võimalust oma elu, mõtiskluste, hingeseisundi siiraks peegelduseks. Rafael Arutjunjani loomingu unikaalsus seisneb selles, et ta realiseeris kirjandusliku žanri seadused ning filosoofilis-teoloogilise mõiste sisu skulptuuri, graafika, maalikunsti ja luule koordinaatides, kogu oma elu tõdedes. Kunstniku loomingu pihtiv iseloom ning tema loomingulise meetodi iseärasused paigutavad Arutjunjani ühest küljest ühte ritta kaasaja kõige suuremate loojatega, teisest küljest aga lubavad teda sellest reast esile tõsta ning teiste hulgas piisavalt eristada.
Tuntud kunstiteadlane Boris Bernstein, üliõpilase Arutjunjani kunagine õppejõud, kellega tema sõnade järgi „loodi pikaajaline ja soe suhe“, määratles kunstniku omapära niimoodi: „Mina nimetaksin seda kontekstist väljakukkumiseks. Selliseid asju juhtub prohvetite, pühameeste, donquijote’ide, kunstnikega; mastaap võib olla erinev, põhimõte on aga üks: ma ei vaidle ajastuga, ma ei pane seda lihtsalt tähele.“ See üllatavalt täpne määratlus, mis iseloomustab Arutjunjani loomingut ning tema kohta teiste meistrite reas, vajab mõningaid selgitusi.
Pihtimus – see on iseenda analüüs, püüe end kõrvalt näha. Kuid see saab võimalikuks vaid juhul, kui inimese sisemine „mina“ on võimeline lõhestuma – selleks, kes tegutseb ja selleks, kes vaatleb. Teiste sõnadega: sisemiseks ja välimiseks inimeseks. Olles lõpetanud enda seostamise ajavooluga, muutub inimene justkui ajatuks olevuseks ning astub sammu lähemale muutumatule tõele. See, kes pole seda endale teadvustanud, kes pole tõsiselt mõelnud oma teekonna sügavale tähendusele, leiab end elu pinnalt ning tal ei jätku mehisust selle sügavustesse sukeldumiseks.
See, mida Bernstein nimetab „kontekstist väljakukkumiseks“, ei ole midagi muud kui Arutjunjani kunsti pihtimusliku poole tähtsaim omadus – tema võime ja julgus sukelduda välja elu ajavoolust ning vaadelda seda (ja ennast) kõrvalt. Hiljem näeme, kuidas selline maailmavaade meistri töödes peegeldub.
Sama õiglane on ka äratoodud tsitaadi teine assotsiatiivne rida – prohvetid, pühamehed, donquijote’id, kunstnikud. Meie, Arutjunjani kaasaegsed, ei saa kunagi teada, kuivõrd prohvetlik tema kunst on. Selle selgitab välja vaid Tema Kõrgus Aeg. See-eest aga kujutame me hästi ette, kuidas veedavad oma elupäevi pühamehed, milliste väärtuste eest võitlevad donquijote’id ning milliseid tundeid äratavad meis kunstnikud. Saagem siis tuttavaks Rafael Arutjunjani elu ja loominguga, püüdkem mõista tema sisemaailma ning kuulda seda, millest sosistavad, räägivad ja karjuvad tema tööd.
***
Rafael Arutjunjan sündis 1937. aastal Bakuus, pisikeses üüritoakeses pööningukorrusel, Suren ja Gohar Arutjunovil – neil aastatel muudeti armeenia perekonnanimed ja isegi eesnimed tihti venepärasteks. Tema suguvõsas võis kohata üsna koloriitseid ja säravaid isiksusi.
Rafaeli emapoolne vaarisa Grigor Melik-Šahnazarjan tegi oma riigi heaks nii palju, et ta ülendati aadliseisusesse ning tsaar lisas tema perekonnanimele liite „Melik“, mis tähendab „vürst“. Ta elas Mägi-Karabahhias ning oli oma külas ja peres tsaariks ja jumalaks. Teda armastati ja austati – esiteks seetõttu, et ta oli teeninud oma varanduse ausal teel, teiseks aga oli ta tuntud oma õigluse, heatahtlikkuse ja külalislahkuse poolest, ulatades alati abikäe ka vaestele. Grigoril oli suurepärane mõis – viieteistkümne toaga elamu, suur kelder täis aastakäiguveinide vaate, hiiglaslik puuviljaaed…
Rafaeli isapoolne vaarisa Galust Arutjunjants oli Grigori täielikuks vastandiks. Ta sündis ja sirgus Armeenias, lihtsas taluperes, ning sai tol ajal hinnatud kingsepakutse. Kuid Galust ei olnud loodud ühetoonilise ja rahuliku elu jaoks. Mässaja hing ja seiklustejanu tõid mehe Bakuusse. Kuid siingi ei saavutanud ta edu, kuna oli laisk ja armastas magada. Tuntuks sai ta aga oma vapruse ja kartmatuse tõttu.
Isapoolne vanaisa Kristofor Arutjunov oli rikas kaupmees ning pidas kauplust, milles kaubeldi välismaise naistepesuga. Emapoolset vanaisa Ovagimi ei näinud Rafael kunagi. Sel aastal, kui Rafael sündis, saadeti kuuekümneaastane eakas mees „rahvavaenlase“ sildi all Siberisse ning sunniti seal tööle metsalangetajana – ja sinna ta varsti surigi. Ovagimil ei olnud muidugi mingit austust kommunistide ega Stalini vastu ning ta ei osanud vajaduse korral suud kinni hoida. „Rahvavaenlaseks“ sai ta seetõttu, et teatas ükskord sõpradega rõdul istudes, et tsaariajal oli või odavam.
Rafaeli isa oli sõjaväelane, kes teenis Kesk-Aasias, jõudis ka basmatšide käes vangis olla ja surmale silma vaadata.
Oma 2003. aastal ilmunud raamatus „Ühe inimese mälestused“ kirjutas Rafael Arutjunjan nii: „Lapsepõlves olin ma, nagu kõik poisid, hirmus uhke oma isa üle, kes oli nii tugev ja julge, keda teised isad veidi kartsidki; vanemaks saades aga olin uhke pigem oma EMA üle, olen tema üle uhke tänapäevani ja tahaksin väga, et tema üle oleksid uhked ka kõik minu järeltulijad.“
Ema mõju Rafaeli isiksuse ja sisemaailma väljakujunemisele oli tohutu. Just sellest tuleks otsida talle omase donkihhotluse, tema poeetilise loomingu, tema humanismi algupära. Ema õpetas oma poega latti kõrgel hoidma ja seda mitte kunagi alla laskma. Õpetas naist austama, hindama ja hoidma, sammuma mööda elu omal rajal, pööramata tähelepanu ümbritsevatele, õpetas sõltumatust, heasüdamlikkust, üllust.
Kõige täpsemini iseloomustas seda imepärast naist tema oma tänulik poeg: „Ema armastasid kõik – vaikset, heasüdamlikku ja väga naiselikku Galakest oli võimatu mitte armastada. Ema iseloomustas loomupärane püüdlus kauni ja pühaliku poole, kustumatu vajadus hingelise rikastumise järele. Kõigile kõike andestav, valmis esimese kutse peale appi jooksma, samas mitte kunagi eneseväärikust kaotades, isegi kui teda solvati, on ta jäänud minu mälestustesse kui kõige helgem inimene, keda olen kunagi tundnud.“
On selge, et sellise naise poolt sünnitatud ja kasvatatud poeg on määratud pikaajalistele ja tihti ka tulututele otsingutele, leidmaks seda Ainsat, kes oleks vähemalt kaudselt tema ema moodi. Ette rutates võime öelda, et siin tõmbas Rafael oma elu teise õnneliku pileti. Ta kohtas oma Dulcinead, kes täitis tema elu mõttega, valguse ja jõuga, ning keda ta kõikide õnnelike abieluaastate jooksul väsimatult oma töödes kujutas ja pühakuks nimetas.
Kuid tulgem tagasi Bakuusse, nõukogudeaegsetesse sõjaeelsetesse ja sõja-aastatesse, ning püüdkem leida paljasjalgses tänavapoisikeses küpse kunstniku Arutjunjani jooni. Ega ju asjata ei räägita, et kõik meiega täiskasvanuelus toimuv saab alguse lapsepõlvest. Rafael oli vigurivänt ja kavalpea, mängis päevad otsa tänavatel ja ümberkaudsetes hoovides, mõnikord alaealiste kurjategijatega, mõnikord hästikasvatatud juudipoistega. Ta ei piilunud kunagi teatmeteostesse ega sõnastikesse, erinevalt oma vanemast õest Emmast, kes raamatut hetkekski käest ei pannud. Tema oma ülestunnistuse järgi oleks olnud lihtsam Ararati mäelt lumemüts maha lükata, kui teda raamatu taha istuma suruda.
„Emmale kinkis Looja uuriva, analüütilise mõttelaadi, minu poole vaadates aga otsustas nii väärtuslikku materjali ilmaasjata mitte kulutada ning pistis minu pealuusse selle, mis pihku jäi – mingid mitte just kvaliteetsed tundelis-vaatlusliku segu jäägid“ – nii kirjeldas Rafael talle omase eneseirooniaga erinevusi õe-venna iseloomudes ja eluviisides. Tõsi küll, ta unustas mainida, et lõpuks osutus see „tundelis-vaatluslik segu“ sugugi mitte halvemaks kui tema õe põhjalik erudeeritus.
Kõige tõenäolisemalt tõi just see „segu“ viieteistaastase Rafaeli Bakuu Pioneeride Paleesse Anna Ivanovna Kazartseva skulptuuriringi ning sundis teda muutma oma elu, oma ümbritsevaid, oma harjumusi. Nüüd ei kolanud ta peale tunde enam mööda tänavaid, vaid läks Pioneeride Paleesse ja õppis ületama tugeva skulptuurse materjali vastupanu.
Vastupanu osutas talle ka elu, Rafael aga murdis ka selle vastupanu. Kooli lõpuks oli ta veendunud, et temast saab skulptor. Kuid kõrgemasse kunstiõppeasutusse sissesaamine ei olnud nii lihtne – kohti oli vähe, soovijaid aga palju. Nagu ka paljud teised oma hobisse armunud noored, andis ta kolm korda avalduse sisse ja ei saanud kolm korda konkursil läbi. Mõned hakkasid jooma, mõned murdusid, mõned lahkusid areenilt. Arutjunjan aga muutus iga katsega üha tugevamaks: „Mulle paistis tookord lootuse päike: kunagi saab kõik korda, unistused täituvad ja minust saab kindlasti skulptor. Ning minu kõrval saab olema tõeline sõber, maailma kõige truum ja armastavam naine. Tuleb vaid vastu pidada!“ Kas polnud prohvetlik? 1958. aastal astus Rafael Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti skulptuuri erialale, 1964. aastal aga kohtas oma elu ainukest armastust – Irinat, kolmandal tutvuspäeval tegi talle abieluettepaneku ja kahe kuu pärast abiellus temaga.
„Õppeaastad Kunstiinstituudis olid väga viljakad,“ meenutas Arutjunjan. „Asjata me aega ei raisanud. Töötasime töökodades hilisõhtuni. Oma kursuse üliõpilaste seast ma eriti silma ei paistnud, võib-olla ainult kompositsiooni poolest. Atmosfäär oli soe, sõbralik, kuigi võistlusmoment oli kindlasti olemas – no kuidas olekski see saanud olemata olla.“ Instituudi õppejõudude koosseis oli väga tugev; seal töötasid Jaan Vares, Olav Männi, Martin Saks, Enn Roos, Boris Bernstein. Kuus õppeaastat tõid üliõpilased märkamatult selle piiri juurde, mil saabus aeg omandatud teadmiste näitamiseks – diplomitööks.
Kuna Kunstiinstituudi ajaloos oli Arutjunjan esimene armeenia üliõpilane, oodati ja eeldati kuidagi, et ta valib diplomitööks oma rahvusele lähedase teema, näiteks Armeenia rahva kannatused Türgi genotsiidi ajal. Kuid tema astus kunstnikemaailma omamoodi: efektselt, mürtsuga ja paraaduksest. Tema neljast figuurist koosnev kahe meetri ja kahekümne sentimeetri kõrgune kompositsioon teemal „Odessa geto juudid“ kandis nime „Hukule määratud“ ning kutsus eksamikomisjonis esile tõelise segaduse, kuna tol ajal ei olnud ohutu sõna „juut“ suhugi võtta.
Arutjunjan ise selgitas oma teemavalikut nii: „Holokaust oli ja on tänapäevani kui armistumata haav, mälestus ajast, mil fašistid hävitasid mahalaskmiste ja gaasikambrite läbi üle kuue miljoni inimese. See ei mahu siiani mulle pähe. Samas oli ka teema värske – vähesed kunstnikud, vähemalt meie maal, julgesid selle ette võtta. See aga ei ole väheoluline faktor loomingulise impulsi saavutamiseks.“
Boris Bernstein, kellega Arutjunjan idee küpsemise algstaadiumis nõu pidas, hindas oma eessõnas monograafiale „Rafael Arutjunjan“ diplomitöö tähtsust kogu kunstniku loomingu jaoks nii: „Selles varajases valikus näen neid iseloomujooni, mis edaspidi määrasid palju Teie eluteel ja loomingus. Kas peab meelde tuletama, et jutt käib aegadest, mil juutide süstemaatilise hävitamise meeldetuletamine parteile ja valitsusele ärritavalt mõjus? Kas Teie projekt oli mässuaktsiooniks, mida hiljem hakati nimetama dissidentluseks? Ei tea. Arvan, et see oli midagi muud ja võimalik, et midagi suuremat: sisemise vabaduse manifestatsioon.“
On raske oletada, kuidas oleks eksamikomisjoni istung lõppenud, kui Arutjunjan oleks õppinud Peterburis või Moskvas. Kuid Eesti oli tol ajal ilmselt kõige liberaalsem ja vabameelsem liiduvabariik, kus lääne kunsti mõju oli kõige tuntavam, ning Arutjunjani diplom sai kõige kõrgema hinde. Nii algas kunstniku donkihhotlus – kõikide Kurjuse jõududega võitlemise teekond.
Tollal kehtinud reeglite järgi pidi iga kõrgema kunstiõppeasutuse lõpetanu peale diplomitöö kaitsmist töötama aasta, kaks või kolm mõnes kultuuriasutuses, seejärel aga kokkulepitud päeval instituuti ilmuma ja pidulikus õhkkonnas ülikooli lõputunnistuse kätte saama. Oma kohustusliku aasta töötas Arutjunjan Bakuus sellesama Pioneeride Palee skulptuuriringi juhendajana, vabal ajal aga õpetas kaks korda nädalas ühes koolis kunstiõpetust. Selle aasta jooksul jõudis ta abielluda, diplomi kätte saada ja Bakuu loomingulistes ringkondades pettuda: „Ma jätsin minu suhtes heatahtlikult meelestatud tsiviliseeritud keskkonna ja pöördusin tagasi keerulisse atmosfääri, kus keesid loomingulised ja mitteloomingulised tülid, mis mõnikord võtsid lausa gangsteritevahelise arveteklaarimise mõõtmed külm- ja tulirelvade kasutamisega, kus iga kolmas skulptor omas riiklikku tellimust Lenini monumendile, enamasti ettesirutatud käega, kus tellimustöid tegevad skulptorid ja „loomingulised“ üksteisest vähe erinesid.“
Alustades, ihaldatud diplom taskus, loomingulist karjääri; pea täis mõtteid, ideid ja plaane, oli Rafael ühtäkki dilemma ees: olla oma võõraste seas või võõras omade seas. Kas kuulata südame häält ja pöörduda tagasi Tallinnasse või järgida traditsiooni ja jääda Bakuusse? Pärast mõningast kõhklemist valis ta esimese ning… ehmatas: kas seda otsust mõistavad tema kõige lähedasemad, ema ja naine?
Ema vastus rabas teda: „Ma kahetsen, et tõin su tagasi Bakuusse (ema käis diplomitöö kaitsmisel). Sa oleksid pidanud jääma sinna, Tallinnasse, kus sul võib olla tulevikku. Siin sul seda aga ei ole ja vaevalt et saabki olema. Ma olen elanud pika elu ja tean, millest räägin. Sealt leidsid sa sõbrad ja kaasamõtlejad, isegi Tallinna õhk mõjub su loomingule hästi. Mina aga tean, et just loomingus peitub su elu.“
Naisega aga algasid Rafaeli sõnul pikad ja väsitavad läbirääkimised, mis läksid tülideni välja. Olles kasvanud väga kunstikauges perekonnas, ei saanud ta aru, mis sunnib meest jätma maha kõik, mis on kallis – sõbrad, sugulased, kodulinna – ning meelitama teda sellele külmale maale, kus inimesed on nii emotsioonivaesed, et mõjuvad ka ise skulptuuridena. Veel enam kui naine olid ärasõidu vastu tema vanemad. Rafael tundis end äärmiselt õnnetuna ning viskles abitult, suutmata otsustada, mida tähtsamaks pidada.
Ning siin tuli talle jälle appi ema, seekord oma ootamatu ja äkilise surmaga. Oma elust lahkumisega oleks ema justkui andnud Rafaelile selle viimase vajaliku impulsi selleks, et mitte lasta oma elul murduda. „Minu jaoks oli see löök, millest ma ei suutnud toibuda pikkade aastate jooksul. Mind haaras sügava üksinduse tunne. Mitte keegi ei mõistnud mind nii nagu tema ja, nagu mulle siis tundus, ei armastanud mitte keegi mind nii. […] Ma jätsin temaga mõttes veelkord hüvasti, võtsin kiiresti töölt lõpparve ning, olles asjad ühe päevaga kokku pakkinud, lendasin Tallinnasse,“ meenutas Rafael.
Mis aga puudutab tema noort naist Irinat, siis selgus, et ta ei armasta tõeliselt mitte ainult oma kodu, oma sõpru ja oma linna, vaid ka oma meest. Ning seepärast sõitis ta kohe pärast ülikooli lõpetamist Tallinnasse, et alustada pikaajalist ja õnnelikku perekonnaelu.
Selleks ajaks oli noor skulptor juba jõudnud end uues kohas sisse seada. Kõik argised küsimused lahenesid küllaltki kiiresti: Tallinna sissekirjutusega aitas Olav Männi, töökoja soovitas Boris Bernstein, töö leidis Matti Varik. Sel ajal oli skulptorina töö leidmine praktiliselt võimatu ning Arutjunjan läks tööle kivi kunstilise töötlemise tsehhi, lihtsamalt öeldes aga hakkas tegema graveeringuid hauakividele. Algul tundus, et see raske ja kurb töö, mille ainus eesmärk oli perekonna toitmine, on ajutine, kuid see võttis 17 aastat kunstniku elust ning õõnestas tema tervise. Ning ega see ka väga hästi toitnud, kuna tasustati seda tükitööna ja mitte eriti kõrgelt. Pere sai hädavaevu hakkama. Kuid see töö andis Arutjunjanile peamise – võimaluse luua nii, nagu ta tahtis, see tähendab – vabaduse. Loominguks jäid õhtud, puhkepäevad ja puhkused. Puhkamiseks ei jäänud üldse aega.
8. aastal sündis ikka veel töökoja kõrval üheksameetrises toakeses elaval Arutjunjani perel poeg. Isa valis talle ebatavalise ja meheliku nime Areg. Selle vanaaegse Armeenia nime võttis ta muinasjutust Aregnazanest ja Nunufarist. See jutustas sellest, kuidas noormees nimega Aregnazane leiab oma kallima nimega Nunufar ning tema nime viimane osa „nazane“ langeb ära ja järele jääb ainult „Areg“. Sõna „Areg“ ise tähendab „päikest“, ülekantud tähenduses „elu“. Poole aasta pärast jõudis kätte Arutjunjani järjekord kooperatiivkorterile ning oma instituudikaaslase, graafik Endel Palmiste abiga ta selle ka sai. Nüüd oli Rafaeli elus kõik enam-vähem korras ja ta võis hakata tegelema oma loominguliste plaanide realiseerimisega.
Esimestel aastatel omas tema loomingus erilist kohta skulptuurne portree. Tundub, et ta suudab kõvas materjalis väljendada iga oma mõtet. „Irake“, „Tanja“, „Noore naise pea“, hilisemad „Mask“, „Naise pea“, „Unelmad“, „Dekoratiivne pea“, „Poja pea“, „Viola“, „Minas Avetisjan“, „Allake“… Autoril õnnestub raskusteta edasi anda liikumatute figuuride rütmi – staatika sisemist rütmi. Ise ütleb ta talle omase tagasihoidlikkusega nii: „Ma riskin harva oma töö portreeks nimetamisega. Tavaliselt kirjutan „Mehe pea“, „Naise pea“. Sest portree – see on raskeim sellest, mis kunstis eksisteerida võib. Tuleb anda edasi oma partneri hingemaailma, tema natuuri, ning samas väljendada iseennast.“
Arutjunjani loomingu suur austaja, kunstiteadlane, Venemaa Kunstiakadeemia presidendi abi Aleksandr Sidorov kirjeldas oma artiklis „Rafael Arutjunjani raskused ja tähed“ meistri portreekunsti nii: „Me oleme veendunud, et Rafael Arutjunjanist oleks saanud edukas, väga nõutud ja igatpidi hea skulptor, kui ta oleks andnud järele kiusatusele luua tuntud ja tema karjääri jaoks „vajalike“ inimeste, nende pereliikmete, laste ja abikaasade portreesid. Tagas ju just see enneolematu tähelennu ja kadestamisväärse õitsengu sellistele maalikunstnikele nagu Ilja Glazunov, Aleksandr Šilov ja Nikas Safronov. Kuid keeldudes täiendamast tunnustatud tööliste ja kolhoosnike, riigitegelaste ja kultuuritegelaste, sõjaväelaste ja sportlaste, kosmonautide, polaaruurijate ja muude „päevakangelaste“ portreede galeriid, mis oleksid voolitud keskuse poolt etteantud šablooni järgi ning ette nähtud näituste „Meie kaasaegne“ jaoks, ei astunudki Arutjunjan ühte ritta veel perestroikaeelsetel aegadel tekkinud salongikunsti pioneeridega, keda tänapäevani hoiavad ja kaitsevad kõiksugu postsovjetlikud uusrikkad.“
Kiusatus, millest rääkis Sidorov, oli tõesti tõsiseks katsumuseks kõikidele tolle ajastu kunstnikele. Enamasti tuli neil valida edu, tuntuse ja autasude ning eneseuhkuse, siiruse ja tõe vahel. Monumentaalset skulptuuri aga määras teistest kunstiliikidest veel enam ofitsioos. Suur enamus monumentaalsetest skulptuuridest oli ideoloogilise, seepärast ühtlasi ka ebasiira iseloomuga. Noor, kuid loominguliselt küps Arutjunjan tegi oma valiku juba siis, kui läks hauakividele graveeringuid tegema. Hiljem formuleeris ta selle nii: „Olles algusest peale mõistnud kogu riiklike tellimuste saamise eest võitlemise ja nende täitmise alandust, kui sinu üle valitseb kunstinõukogu, kui sind sunnitakse mitte olema sina ise, teenima – kas siis ideid või mingeid võimuga märgitud isikuid – otsustasin ma kindlalt mitte otsida ja nõuda tellimusi, vaid elada, see tähendab, teenida endale ja oma perele leiba, mingi muu ametiga.“
Kuid sellele vaatamata tegi Arutjunjan siiski ühe katse ühendada ühendamatut. 1970. aastal valmistus riik pidulikult ja uhkelt tähistama V. I. Lenini sajandat sünniaastapäeva. Ametivõimud otsustasid uuendada EKP Keskkomitee hoone ees seisva proletariaadi juhi kuju ning kuulutasid välja konkursi. Rafael Arutjunjan hakkas kohe entusiastlikult tööle. Esiteks sellepärast, et riikliku tellimuse saamiseks polnud seekord vaja end alandada, vaid ainult ausalt konkurss võita, teiseks sellepärast, et oli võimalik luua täiesti uus Lenini kuju – väsinud, kõhklev või võidurõõmus – kuid lõpuks ometi ilma selle ettesirutatud käeta.
Ühe žüriiliikme sõnul „ei olnud ühegi konkurendi kuju nii lähedal kujutlusele juhist kui Arutjunjanil“. Kuid pärast tulemuste kinnitamist jäid talle vaid ergutusauhind ja rasked mälestused konkursi käigus nähtust ja läbielatust. Just siis andis Rafael Arutjunjan endale lubaduse mitte kunagi enam tellimustöödega tegemist teha. Ning ta pidas oma sõna, põhjendades oma otsust nii: „Pidev konkurentsitunne, kadedus, arutlused selle üle, kes rohkem raha teenis, on tõelisele kunstile ainult kahjuks. Kui kunstnik asub jälgima ja varitsema oma kolleege, püüdes aru saada, kes on andekam ja kes edukam, meenutab see mulle ahvikasvanduse pisut intelligentsemat varianti. Keegi sai tellimuse, kellestki kirjutati midagi, kellestki aga mitte. Ning vaid väga vähesed kunstnikud ei pööra tähelepanu sotsiaalsetele ja materiaalsetele hüvedele, vaid vaatavad ainult iseenda sügavustesse. Vaid väga vähesed kunstnikud on võimelised elama, kasvama, küpsema ja võib-olla isegi vananema, enne kui algab nende dialoog Jumalaga. Ainult siis ütleb kunstnik lahti kõigist pisiasjadest ning alustab oma otsinguid kunstis.“
Järgmised kümme aastat olid pingelised ja viljakad. 1970-ndatel aastatel töötas Arutjunjan palju, võttis osa kõikidest ülelinnalistest ja ülevabariigilistest näitustest, mõnikord osales ka üleliidulistel. Lüürilis-filosoofilistele skulptuursetele portreedele lisandusid tööd sotsiaalselt olulistel ja seepärast Arutjunjani huvitavatel teemadel. Kõige teravamalt reageeris ta valule, ebaõiglusele ja ahistamisele ning püüdis neid kunstivahenditega peatada. 1973. aastal levis üle maailma teade laulja ja helilooja Viktor Hara jõhkrast tapmisest Santiago jalgpallistaadionil. 1975. aastal väljendas skulptor oma kurbust kompositsiooniga „Leinapuu. V. Hara mälestuseks“. Sündmused Santiagos rabasid Rafael Arutjunjani sedavõrd, et Tšiili teema leidis järje ka teistes tema töödes: „Langenute varjud kutsuvad. Santiago“, „See kordus Tšiilis“. Samasse rühma kuuluvad ka sellised tööd nagu „Kindlus. Inimõiguste eest võitlejatele“, „Rasked aastad. 1937. aasta“, „Lehekülg minu rahva ajaloost. Karabahhia“, „Hoiatus“ Tšernobõli katastroofi teemal, „Meeletu, meeletu maailm“ afgaani draama teemal ning paljud teised.
Skulptori võimet täpselt tunnetada ja reageerida epohhi traagilistele sündmustele iseloomustas Aleksandr Sidorov nii: „Olles väga vastuvõtlik teiste inimeste kannatuste suhtes, on Rafael Arutjunjan sunnitud tunnistama, et inimkond on mineviku õppetundidest halvasti õppust võtnud, kristliku heatahtlikkuse õpetussõnad aga ei mõjuta meid veel lähitulevikuski. Aastatega sai meistri jaoks üha selgemaks mõte, et vastuseis kaasaja hädadele ja puudustele ei ole mitte ainult raamatukangelaste („Danko“) ning reaalsete kangelaslike isiksuste („Figuur ruumis. Hukkunud kosmonautide mälestuseks“) osaks, vaid ka iga hea tahtega inimese, õigluse eest seisja, tähendab – tema enda osaks.“
Paralleelselt tööde temaatika laienemisega rikastusid kiiresti ka skulptori kunstilised vahendid. Alumiinium, vask, pronks, kips, puit, graniit köitsid teda oma uurimata võimalustega ning väljendasid kuulekalt tema mõtteid ja tundeid. „Materjali tundmaõppimise saladused avanevad väga aeglaselt, kui aga töötad erinevate materjalidega, siis seda aeglasemalt. Mõned skulptorid pühendavad end ühele materjalile, mina aga tundsin huvi kõigi vastu. Võib-olla ei saavutanud ma nende materjalidega seda meisterlikkust, mille oleksin saavutanud ühe materjaliga töötades, kuid sellest hoolimata on mul alati olnud püüdlus nende saladuste tundmaõppimiseks,“ tunnistas kunstnik hiljem. Kujundlik keel muutus üha lakoonilisemaks ja täpsemaks, tööd aga üha ekspressiivsemaks ja väljendusrikkamaks.
Saavutatud edu veenis Arutjunjani selles, et ta on end kunstnikuna teostanud, ning 1971. aastal otsustas ta korraldada esimese personaalnäituse. Selle üheks ülesandeks oli Kunstnike Liitu astumine – selline oli tol ajal üldine reegel kõikide jaoks. Kolleegide ja kunstitundjate seas oli näitus edukas. Ent kui suur võis olla Arutjunjani üllatus, kui avalduselt Kunstnike Liitu astumiseks luges ta resolutsiooni: öelda ära seoses tööde ebapiisava professionaalsusega. Kuid Arutjunjan ei hakanud esitama loogilist küsimust, miks siis osteti tema töid ja saadeti neid üleliidulistele võistlustele. Kuue aasta pärast korraldas ta uue muljetavaldava isikunäituse ning võeti kohe ka Kunstnike Liidu liikmeks.
7. aastal astus Arutjunjan paljude jaoks ootamatult parteisse. Millest küll lähtus sellise otsuse vastuvõtmisel neljakümneaastane, kellestki sõltumatu, apoliitiline isik, kümneaastase töökogemusega kiviraidur, tuntud skulptor ja Kunstnike Liidu liige? Võimalik, et selle mõistatuse lahendamiseks annavad meile võtme Rafael Arutjunjani enda sõnad: „Mulle tundub, et meie põlvkonna peamiseks eripäraks oli usk. […] Me uskusime mitte sellepärast, et olime pimedad ja lollid, vaid sellepärast, et olime ihult ja hingelt oma ajastu lapsed. Meie usk oli mitte ainult usk meie riigi kui maailma kõige progressiivsema riigikorraga – sotsialismiga – riigi suurde missiooni, vaid ka usk inimesesse, kes selle formatsiooni lõi.“
Töö, loomingu ja peremuredega täidetud päevadest said nädalad, kuud, aastad. Päeval – raske töö kivitöökojas, õhtuti ja nädalavahetustel – töö hingele isiklikus töökojas. Pühamehe elu: „Ma töötan nii, nagu elan. Oma sisemiselt struktuurilt olen ma alati hinnanud pühamehi ja püüan ka ise selline olla. Ma ei tea, kui hästi see välja tuleb, aga kogu oma elu olen ma püüdnud mitte patustada.“
Kuid peale seitsmeteistaastast tööd kiviraidurina tundis Arutjunjan, et on väsinud. Tervis, mille peale ta varem ei mõelnudki, nõudis nüüd üha rohkem tähelepanu. Süda valutas. 1983. aastal otsustas skulptor töökohta vahetada: ta lahkus töölt kivitöökojas ning asus tööle tehasesse „Punane RET“ soojendajana: iga kahe päeva tagant soojendas ta kella 16.00-st kuni 07.00-ni voltmeetreid. Loomingule ja perele jäi nii rohkem aega ja jõudu. Nii möödusid veel seitse aastat. 1990. aastal oli kakskümmend viis aastat tööstaaži kokku kogutud ning Arutjunjan lahkus hetkegi mõtlemata töölt. Ning kuigi vanuse poolest oli tal pensionileminekust veel kaks aastat puudu, ei peatanud see teda. Ta otsustas, et pühendab selle aja täielikult neile, keda armastab – tööle ja perele.
Sel perioodil lõi suurriik kõikuma ning hakkas kokku varisema. Pärast Brežnevi surma, mis tähendaski värvitu ja ühetaolise elu lõppu, hakkasid poliitilised sündmused üksteist nii ruttu välja vahetama, et nende mõtestamiseks ei jäänud aegagi. Südametesse ja hingedesse tungisid segadus, kõhklused, hirm… Arutjunjan, kes selleks ajaks juba virtuoosselt valdas kaasaja kujutamise kunstilisi vahendeid, jäi nüüd mõttesse selle mõtestamise vahendite üle. Toimuva mõtet otsides liikus kunstnik konkreetsuselt abstraktsuse poole, kujunditelt sümbolite poole. Sellised tolle perioodi tööd nagu „Lehekülg minu rahva ajaloost. Karabahhia“, „Reekviem. Maavärina ohvritele“, „Pühendatud stalinismi ohvritele“, „Draakon. Süsteemi sünd“, „Prügimägi“, „Telesild“, „Kirstu kukutamine“ ei ole mitte niivõrd klassikalised skulptuurid, kuivõrd mitmeosalised konstruktsioonid või installatsioonid, mis annavad teistest täpsemini edasi inimhinges valitsevat segadust. Sidorovi sõnul on meistri loominguline töö sel perioodil sarnane hingelisele eneseanalüüsile, üksikule kurvale mängule iseendaga, ainult talle endale mõistetavate ruumiliste mõistatuste koostamisega, mille lahendus ei ole kättesaadav terve esteetilise mõistuse jaoks, mis näeb neis vaid juhuslike esemete „kuhja“ („Prügimägi“).
- aastal toimus Sakala kultuurikeskuses Arutjunjani neljas isikunäitus. See oli ajastatud meistri 60. sünnipäevaga ning eksponeeris üle 100 töö. Nii kriitikud kui ka kolleegid ja meistri loomingu austajad nägid nendes töödes tähtsat muutust skulptori loomemaneeris. Oli näha, et ta on astunud eemale harjumuslike kaanonite juurest ning kaotanud huvi naturaalsete materjalide vastu. Spetsialistid nimetasid seda suundumiseks kontseptualismi, mil materiaalsed, konkreetsed kujundid vahetuvad sümbolite ja tinglikkusega, tõe otsing käib aga enam mitte materjalis, vaid selle kombineeritavuses ja seda ümbritsevas ruumis. Arutjunjan ise ütles selle perioodi kohta nii: „Mulle tundub, et skulptuuris olen ma endast välja pigistanud kõik, mis võimalik.“ Peaaegu sedasama mõtet väljendas ka Aleksandr Sidorov: „Ta pani viimase rasvase punkti oma kunstnik-skulptori karjäärile. Mitte haige käsi – see oleks liiga proosaline ja mitte tõsiseltvõetav selgitus – vaid haige, väsinud ja 20. sajandi tragöödiate läbielamisest vintsutatud hing pani selle punkti.“
Pärast neljandat personaalnäitust kadus Arutjunjan kõikidele ootamatult pealinna kunstielu areenilt, et esitleda end viis aastat hiljem 2002. aasta personaalnäitusel kahes uues kvaliteedis – graafikuna ja maalikunstnikuna. 230-st tööst koosnenud näitus toimus 2002. aasta augustis samas saalis. Rafael Arutjunjan meenutas seda perioodi nii: „Minu kui skulptori nimi oli juba küllaltki tuntud mitte ainult professionaalide, vaid ka Eesti üldsuse hulgas, kuid graafiku ja maalikunstnikuna ei tundnud mind keegi. Siit ka kõrgendatud huvi kerge segaduse varjundiga: Milline Arutjunjan? Rafael? Kuid ta on ju skulptor! Ja 230 tööd?! Peab vaatama…“
Ning tuldi, vaadati, vaimustuti, üllatuti. Ja oli, mille üle üllatuda. Suurepärase joonistajana andis ta üllatava täpsuse ja sügavusega, joone ja varju abil edasi mitte ainult kujutatava detailid, vaid ka mõtted, tunded, kõhklused. Portreedes – pereportreedes ja grupipiltides, animalistlikus seerias ja mitmeplaanilistes allegooriates otsis ja leidis ta, nagu skulptuuriski, vastuseid teda huvitavatele küsimustele.
Mis aga puudutab väljapandud maale, siis nendel oli tõeline plahvatanud pommi efekt. Mitte millegi sarnased, kuid samas väga äratuntavad, paradoksaalse vormi ja harmoonilise ülesehitusega, ootamatud, eredad ja kontrastsed, püüdsid need maalid kauaks külastajate pilke, sundides neid mõtlema, meenutama, analüüsima, vastandama. Need äratasid kujutlusvõime, mälestused, sünnitasid analoogiaid, esitasid küsimusi… Arutjunjani poolt leitud vormi võib tinglikult nimetada „ümbermõtestatud esemelikkuseks“, analoogiliselt „uue esemelikkusega“, mille 20. sajandi alguses kinnistas kubism. Selle sisu seisneb selles, et harjumuslikke esemeid, mis on välja rebitud tavapärasest kontekstist ümbritsevate objektidega, esitletakse juhuslikes, paradoksaalsetes kooslustes. Aleksandr Sidorovi sõnul avastas kunstnik uue žanri – piduliku portree – kingi ja talismani žanri, mis sisaldab alati kas „värvilisi kivikesi kui headuse ja ilu auks korraldatavat saluuti“ („Lapselaps Diana“) või konnakarpidest laotud sõnu „Sulle minult“ („Kink naisele“), või „merevaigupärleid ja valget pärlitega lille keskel – päikese ja headuse kui igavese väärtuse sümbolit“ („Vika“), sodiaagimärke ja „kaitsvaid kivikesi“ („Tatjana Šteinle“, „Nastenka“, „Tütarlaps ja hamster“, „Rimma Kazakova“, „Lada“, „Gurova portree“).
Oma maalides jätkas kunstnik mitu aastat tagasi alustatud vestlust Jumalaga. Nüüd aga kõlas see valjemini kui varem. Maalide nimedes kõlas see nii: „Jumal – see on armastus“, „Kõiksuse puusepp“, „Issanda teed on ettearvamatud“, „Jumala küünal“, „Ikoonid ruumis“, „Sissepõige paradiisi“, „Sissepõige põrgusse“, „Ilmutus“, „Ärge andke pühakirja koertele ja oma pärleid sigadele…“. Rafael Arutjunjani teoloogilise maailmavaate sisu väljendab kõige selgemalt maal „Rist“: kõikide maailma suurimate religioonide ühinemine, võrdsus ja hingestatus. „Piiblitõed tunduvad mulle vaieldamatutena. Neid on kontrollitud aastatuhandete jooksul. Kuid ainult neile tuginemine tundub võimatu – elu on ju väga mitmekesine. See esitab üha uusi ja uusi küsimusi ning ajab inimese tihti ummikusse. Piiblitõdedest peab lähtuma, kuid edasi tuleb minna ise – oma tõe juurde, oma tippude juurde.“
Tundus, et elu on paika loksunud ja õnnestunud. Poeg Areg jõudis üles kasvada, kooli lõpetada, sõjaväes teenida, ülikooli lõpetada, abielluda oma suure armastuse Svetlanaga ning saada lapsed – tütre Diana ja poja Gabrieli. Olles pärinud vaarisalt, Grigor Melik-Šahnazarjanilt, ärikalduvused, alustas ta vaarisa eeskujul oma äri nullist. Naine Irina, olles töötanud pikki aastaid kuldamis- ja hõbedaosakonnas Kalinini nimelises tehases, jäi lõpuks pensionile. Ta toetas Rafaeli huvi maalikunsti vastu, olles rõõmus, et nüüd on ta terved päevad temaga koos, ning aitas teda, millega sai – käis isegi temaga mööda poode, otsides piltide jaoks „kivikesi-konnakarbikesi“. Külas käisid tuttavad, Rafael maalis ja joonistas neid, peeti huvitavaid vestlusi, poseerimise vaheaegadel aga toimusid traditsioonilised teejoomised. Rafael ja Irina omandasid lõpuks kõik, millest olid nooruses unistanud: tuntuse, tunnustuse, eduka poja, lapselapsed… Kuid käsikäes oma unistuste tipus seista ei õnnestunud neil kaua. 26. jaanuaril 2003. aastal Irina suri.
Olles vajunud üksinduse, kurbuse ja leina põhjatusse kuristikku, jäi Rafael vait. Kogu tema jõud kulus oma kaotuse tajumisele. Ülejäänu kaotas mõtte. Aeglaselt, oma lähedaste truu abiga, astus Rafael kriisi ületamise teele. Šoki asemele tuli viha, mis suure vaevaga läks üle leppimise-eitamise etapiks. Selle vahetas välja tõeline nukrus – aeg, mil hingevalu muutub maksimaalseks ning inimene elab läbi kõige tõelisemaid kannatusi. Läbielamata mure on elu pidur, kuna just mure vastu võitleb inimene kõige rohkem. Rafaeli vastupanu kestis kaks aastat. Võimalik, et see kestaks siiani, kui poleks olnud poega Aregi ja tema perekonda oma hoolitsuse, kannatuse ja armastusega. Nende kahe aasta sisse mahtus kõik: kunstniku kodulehekülje loomisest reisini kunstnike mekasse Itaaliasse ja kauni 600-leheküljelise monograafia väljaandmiseni, mis sisaldab suurepäraseid slaide kõigist tema töödest.
5. aastal jõudis Rafael lõpuks viimase kriisi ületamise etapini – situatsiooniga leppimiseni – ning õppis kuidagi oma kurbusega elama: „Kõige raskem on see paratamatuse tunne, millega ma nüüd elan. Ja kas ma elangi? Just seda ei taha ma üldse. Isegi poeg, lapselapsed ning õrn ja abivalmis minia ei suuda täita mu hinges seda mõõtmatut tühjust, mis jäi sinna peale mu kalli elukaaslase lahkumist, kellega koos ma elasin veidi alla neljakümne aasta.“
Ta võttis uuesti kätte unustatud pintslid ning hakkas kirjutama. 2007. aasta näitus, mis ajastati kunstniku 70. sünnipäevaga, kogus kokku 50 sellel perioodil loodud tööd. Kui personaalnäitustele oleks kombeks nimesid anda, oleks selle nimi olnud „Kannatus“. Ning selles mõttes on selle näituse keskseks tööks „Mööduja“ – tardunud küürus vanamehekuju valguslaigu kõrval, ümbritsetuna seintest. Värvigamma sisendab kurbust, kasinad kujutavad vahendid tekitavad kaastunnet, kompositsiooniline täpsus sunnib aga otsima vertikaalsetest pindadest kas või väikest valguskiirt. Seda aga ei ole. Väljapääsmatust tajunud pilk pöördub tagasi üksiku figuuri juurde ning tõuseb peaaegu tahtmatult üles. Väljapääsu juurde. Taeva juurde. Jumala juurde.
Arutjunjani loomingu austajad ja tundjad pööravad tähelepanu tema truudusele oma ideaalide, temaatika, humaansuse vastu. Ta räägib endiselt Jumalaga: „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat“, „Lainetel kõndija“, „Issanda haua juures“, „Laatsaruse ülestõusmine“, „Kolgatal: Jeesus. Parastav. Kahetsev“, „Kuula meid, Jumal!“… Endiselt omavad tema loomingus tähtsat kohta tema naine („On maailm imekaunis, kuid sind pole siin“, „Pühitsetud olgu sinu nimi“, „Elu muinasjutt on läbi“, „Mu ingel lendas ära“, „Kõrgel hõljub mu ingel, ei puutuda saa, ei emmata“) ja pereliikmed („Pojapoeg Gabriel“, „Minu Dianake“). Ning endiselt otsib kunstnik oma tõde: „Igavik“, „Läkitus N 1“, „Läkitus N 2“…
Pihtimuslikkus, millest me alustasime seda jutustust „armeenia juurtega eesti kunstniku“ Rafael Arutjunjani elust ja loomingust, on suuremal või väiksemal määral omane kõikidele tema loomingu liikidele – nii skulptuurile kui ka graafikale ja maalikunstile. Kuid kõige valjemini ja läbilõikavamalt kõlab see tema luules. Raamatusse „100 luuletust“, mis anti välja 2004. aastal, on kokku kogutud autori poolt kogu elu jooksul kirjutatud luuletused. „Luuletused – see on see, mille ma skulptuuris välja ütlemata jätsin. Või see, millest skulptuuris võib-olla ei tasugi rääkida. Piisab luuleridadega ütlemisest, kuid sama siiralt kui skulptuuris. Skulptuuris aga peab see olema pihtimus. Sellepärast… sellepärast häbenengi neid veidi,“ ütleb autor.
Kohati naiivsed ja lihtsad, kohati kõrgelennulised ja pidulikud, räägivad need Hinge elust – rabeleva, vastuolulise ja salapärase Hinge elust. Lasemegi ühel neist suurepärastest luuletustest lõpetada meie lühikese jutustuse.
Ma lehitsen möödunud aastaid
Ja loen oma elust värsse
Ja rahutu hinge lennud
Toon hinnata teie kätte.
Vaadake siis seda vähest
Lugege elust kesk põrgut
Kõik on aus, ma ei valeta teile
Siin on mu vaprus ja nõrkus
Ärge hinnake kohe nii rangelt
On mu sügavik teile lahti
Ei mahu see luulefraasi
Ega kaunisse värsitakti.
Ajaviivudest ja igavikust
Päranduseks jäänd tunnetest
Oma pattudest ja teie omadest
Kirjutasin ma teose sõnadest.
Armastage mind nõrkuste eest siis
Mitte selle eest, et peagi suren
Selle eest vaid, et ikka julgen
Teile avada end kui pihil.
Emma Darvis