Õhtuleht 11. juuli 97
Anneli Aasmäe
Rafael Arutjunjan on armeenia päritolu Eesti kunstnik. Ta tuli 1958. aastal Eestisse, lõpetas kuue aasta pärast tollase Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ning on sestpeale loonud arvukalt skulptuure. Neist rohkem kui sada on seatud üles näitusel Sakala kultuurikeskuses. Väljapaneku sponsoriks on kunstniku poja Areg Arutjunjani turvasüsteemide ja -vahendite firma Aregar.
Mis ei meeldi, see puruks!
Rafael Arutjunjan kasutab oma töödes kõikvõimalikke materjale: graniiti, marmorit, pronksi, puud, metalli, vilti ja klaasi. Kombineerib neid omavahel ning sätib kõige üllatavamatesse seostesse. Tema enda sõnutsi nõudvat iga konkreetne teema kindlat materjali, pealegi on pikaajaline töötamine kaalult raske materjaliga juba füüsiliselt väsitav. Näitusel ülesseatud taieseid peab Arutjunjan headeks: “Need tööd, mis mulle endale ei meeldi, löön puruks.”
Õnnelik inimene
Kunstnik nendib muigelsui, et üle kolme päeva teda kodus välja ei kannatata. Öeldakse, et mine ateljeesse. Seal tunneb ta end aga isegi mugavamalt, tunnistades, et on ateljees kodus, kuid kodus külas. Rafael Arutjunjan möönab, et Eestis elades on ta pidanud kokku puutuma mitmesuguste probleemide ja raskustega: “Aga ma ei pea vajalikuks neid esile tõsta. On probleeme siin, oleks olnud ka Armeenias.” Pealegi on ta enda arvates õnnelik inimene, kuna tegeleb armastatud erialaga. “Ma ei ole muidugi kogu aeg õnnelik. Jään näiteks haigeks ja olen kohe ütlemata õnnetu.”
Ärahoitud tragöödia
Rafaeli poeg Areg väidab, et kaks kunstnikku ühes perekonnas oleks tragöödia, ning sestap on tema oma tegevusvaldkonnaks valinud äri. Kunstnikku ennast see kännust kaugele kukkumine pisut kurvastab, ent uut lootust annab pisike pojatütar, kes juba praegu pidavat hästi joonistama. Kaugel see voolimise aegki on.
Skulptuuride näitus on avatud 27. juulini, alates 24. juulist on kunstihuvilistel võimalik meeldimahakanud taieseid ka osta.