V Park, 18. august 2002
“Kes lakkab otsimast, see väsib elamast”, on öelnud suurepärane armeenia kunstnik Martiros Sarjan. Need sõnad määrasid ka teise armeenia kunstniku, Rafael Arutjunjani loomingulise tee. Arutjunjan elab ja töötab oma sünnimaast kaugel, kuid on osanud leida põhjamaal, Eestis, oma teise kodu.
Nii on ta kirjutanud hiljem, kui temas on avaldunud veel üks anne – luuleanne. Ja mitte ainult marmoris ja graniidis ei loo ta oma kaasaegsete kujusid, vaid sügavate mõtiskluste minutitel on tema hing pidevas otsingus, vajaduses öelda välja oma tunded ning muuta need hingestatud luuleridadeks.
Skulptori elukutse, mida ta tuli omandama Eestisse, Tallinnasse kunstiinstituuti, võimaldas tungida suurde ilu saladusse. Ta mõistis, et kunst, see on võluvõime ja eksisteerib selleks, et rääkida inimesele väsimatult: “Sa oled ilus. Ja ilus on sinu maa, sinu häll. Ja ilus on sinu missioon – ainuke, millel on tõeline selge mõte – rajada ja luua.” Nelikümmend aastat koostas ta oma aja kroonikat, paljastades kiht kihi järel graniidikamakaid, et jäädvustada mällu verest nõretav Mägi-Karabahh ja afgaani veresaunas sandistatud sõdur. Inimlik abitus piinas teda ja ausa ning andeka kunstnikuna on ta mehiselt maksnud loomingupiinadega eredate meeldejäävate kujude sünni eest. Tänuväärne kirg, mis põleb jumaliku leegiga iga tõelise kunstniku südames, leiab väljendust pronksist “Dankos”, kes on rebinud rinnust südame, et tuua inimestele valgust ja lootust.
Oma armeenia esivanematelt on Rafael pärinud tööarmastuse, vastupidavuse ja optimismi. Just need omadused aitasid tal seitseteist aastat vasaraga vehkida Rahumäe lihvimistöökojas, raiudes kiviplaatidele tuhandeid surnud inimeste nimesid. Selles raskes katsumuses tuli sügav veendumus, et väsimatu aus töö ja pidevalt kogunev kogemus on sama tähtsad kui looduse poolt kingitud anne.
Tema loomuse hämmastava terviklikkuse, kõlbelise sügavuse ja tahtejõu tulemuseks oli pöördumine maalikunsti juurde. Kui aastakümneid kivi raiunud käsi ütles üles, võttis ta käsile pintsli. Tarkus ei unusta möödunut ja teab hästi iga hetke hinda. Kuid tarkus vaatab tulevikku. Seepärast seisab tema korteris rõdu kõrval poeg Aregi kingitud molbert ja ta ei loobu maalimisest mitte ühekski päevaks.
Raamile tõmmatud lõuendi ees tuletab ta meelde oma sünnimaa värve: mägijärvede põhjatut sina, lõõmavat taevast, tardunud hiiglastena teelisi vaatavate mägede ja kaljude fantastilisi piirjooni. Kõige ootamatute ja ebatavalisemate värvide lõputu vaheldumine. Kõik see tulvas tema lõuendeile, kantud mitte just lihtsatest mõtisklustest inimese teekonna üle. Algul oli pintsel arglik, lastes end ainult süžeest kaasa tõmmata, seejärel pilt pildi järel kogus jõudu ja kirge ning, omandades maalikunsti algtõed, õppis rääkima omaenda keelt. Kuid sellest keelest ei piisanud, et väljendada teda vallanud emotsioone.
Ja nagu tõeline avangardist lülitab Rafael oma maalikunsti kividega täkitud metallist ehteid, et tema mõte kaotatud väärtustest saaks veelgi selgemaks, või katab ta kõlisevate müntidega noort hinge ära ostva võrgutaja-mao siugleva keha rahatähtedega või võtab harilikust puudritoosist peegli välja, kattes ühe osa musta laiguga, ja sätib kaks poolt teineteise vastu vanalt freskolt pärit taevaliku olevuse kätte, et rääkida kahest inimesele pakutavast teest – valgest ja puhtast või patusest: vali!
Selle viieaastase töö tulemusena on valminud Rafael Arutjunjani maalide näitus, mis avati Vanalinnastuudios ja on ajastatud kunstniku 65. sünnipäevaks. Üle kahesaja töö enda poolt etteantud teemal – usalduslik dialoog kunstniku ja vaataja vahel. Millest siis räägivad tema maalid?
Autoportree. Napid värvid ei sega nägemast peamist – kunstniku nägu targa keskendunud pilguga, mis on pööratud oma mitte just lihtsatesse mõtisklustesse. Seda soojendab kodusoojuse rõõm, perekondliku elulaadi katkematu ahel ning pojas ja lastelastes jätkuvad Arutjunjanide iidse suguvõsapuu harud. Ta tervitab noori armunuid, kes astuvad pilvitu, tähtedega ülekülvatud taevaga ellu; maalib portree naisest, kelle pehmes pilgus on rahu ja vaikus, mis hoiavad teda eemal argimuredest ja -askeldustest; sirguva pojatütre portree, millel on jäädvustatud hetk, mil habras neiu on nüüdsama löömas särama nooruse lummuses.
Ema portree, pilgeni täis pojalikku tänulikkust ja austust naise vastu, kes suutis säilitada perekonna sügavad kõlbelised põhialused.
Teda on vallanud piibli ideedest, igavesest õiglusest, praegushetke ja mööduva kaduvusest. Kõigi aegade ja rahvaste püha raamatut tõlgendab kunstnik omamoodi, see on tema jaoks tõe ja inspiratsiooni, headuse ja ilu allikas ning vaimsete väärtuste mõõdupuu.
Kunstnik ei illustreeri Piiblit, vaid transformeerib selle süžeesid ja tähendamissõnu. Tema piiblimotiividel loodud maalide dramaturgia ei ole üles ehitatud mitte usu postulaatidele, vaid rüvetusest puhastumise põhimõtetele. Kompositsiooni ülesehituse dünaamika, kujundirikaste vormide teravdatud plastika ja värvi pulseerimine nendes töödes annavad edasi nende tunnete keerulise gamma, mis on sündinud kunstniku kõlbelistest otsingutest ja mõtisklustest üleva ja muutumatu, hea ja kurja üle. Samaaegselt manitsemisega kunstnik pihib, kutsudes üles patukahetsusele.
Inimeses peituvale hävitavale algele võib vastu seista ainult armastuse ja halastuse vaim. Peale selle on veel üks paralleelne tee, mida mööda inimene endani jõuab. See on tee sügavaima kultuursuse kaudu, mida mööda käies inimene muusika abil tõuseb looma tasemelt vaimse inimese tasemele. “Mitte millestki” sünnib ja põimub muusikalise mateeria peen struktuur. Tühjuse vaikusest – olematusest – voolib kõige peenemaid hingestruktuure. Ega juhuslikult ei ole värvide vikerkaar tema maalidel sarnane nootidele. Laulval orelil on seinal pildiraamis kitsas; ta vajab avarust, õhku ja vaikust, et iga heli nagu kunstniku poolt laiali pillatud päikeselise merevaigu tükikesed hakkaks helisema vaatajate hinges.
Mitte miski ei ole nii tugeva tagasisidemega nagu looming. Talent on helde: temaga suhtlemine rikastab ja avab nähtuste uusi tahke. Vaadake Rafael Arutjunjani näitust ja see jääb teile kauaks meelde nagu need tema luuleread:
Galina Balašova, kunstiteadlane