Delovaja Estonija, 5. august 2002
Jelena Kostina
Pealinnas Vanalinnastuudio teatris, Sakala tänav 3, avati eesti kunstniku ja skulptori Rafael Arutjunjani graafika- ja maalinäitus, millel on välja pandud kunstniku viimase viie aasta jooksul tehtud rohkem kui 230 tööd. Siin on iga töö huvitav. Enamus kompositsioone on sügavamõttelised ja näituse korraldaja, Areg Arutjunjani sõnul mõtlemapanevad.
Rafael Arutjunjan kujunes omanäoliseks kunstnikuks Eestis. Siin lõpetas ta 1964. aastal Tallinna kunstiinstituudi, omandades skulptori eriala. Ta on kolleegidelt ja kriitikutelt, laiemalt publikult ja välismaistelt kunstihindajatelt kõrge hinnangu saanud tööde autor. Vaatamata sagedastele peibutavatele pakkumistele, ei müü ta teadlikult oma töid erakogudesse.
Kogu oma teadliku elu on Arutjunjan võidelnud õiguse eest jääda iseendaks, olla isiksus kunstis ja luua hinge, mitte raha pärast. Tema diplomitöö – Odessa juutide geto ohvritele pühendatud figuurimonumendi projekt – tekitas eksamikomisjonis tõsiseid vaidlusi, paljud skulptori ideed ei realiseerunud. Vasturääkivuste tõttu sotsrealistliku monumentaalkunsti ametlike standarditega ei olnud nende jaoks kunstis kohta.
Rafael Arutjunjani elus ja loomingus on ebaharilik ja ebatraditsiooniline alati olnud ülekaalus tavalise ja triviaalse üle. Kunstiteadlane A. Sidorov on öelnud kunstniku kohta nii: “Arutjunjani keeruline ja mitmevärviline kunstimaailm, kus kõik on liikuv ja muutuv, on täis sisemist jõudu. See maailm on võimeline metamorfoosideks paradoksaalsete seoste läbi, vältides seiskunud ja ühetähenduslikke vorme ning rangeid žanripiiranguid. Tema oluline epohhiloov ja samal ajal traagiline teema on realiseeritud suhteliselt väikestes töödes: “Rasked ajad”, “Päike geto kohal”, “Hoiatus. Tšernobõl”.”
Arutjunjanile omases värvikäsituses võivad muutuda isegi ühe või teise värvi mažoorse või minoorse gamma harjumuslikud “ühendused”. Näiteks must võib tähistada tahtejõulist, elujaatavat kõla, aga polükroomne pidulik koloreering võib häälestada vaataja ärevale tonaalsusele, luua rahutuse atmosfääri.
Eriti tahaks esile tuua Arutjunjani annet saavutada veenvaid kunstilisi tulemusi töös kõige erinevamate materjalide ja mitmesuguste kunstlike asendajatega. “Hämmastab tema võime mis tahes ersatsist välja tuua uus, tavalistele kivi-, puu- või metalliliikidele mitteomane esteetiline omadus, loodusele tundmatud visuaalsed efektid, kustutades piiri väärtusliku materjali ja abimaterjali vahel.
Kunstnikul on raske luua lihtsalt kaunistamiseks mõeldud teoseid ja mitte häirida väikekodanlase piisavalt püsivat elukorraldust, “tugevdada” tema stabiilsuse ja heaolu tunnet.
Meistril ei ole inimesena, kes kaua aega on olnud lepitamatus opositsioonis ofitsiaalse kultuuriga, täna kerge määrata oma asukohta kommertslikes turukonjunktuuri tingimustes, mis on tulnud ideoloogilise konjunktuuri asemele. Ja ikkagi köidavad Arutjunjani “linna ja maailma” poole pööratud kujundid, heas mõttes publitsistlikud kujundid, mis avaldavad aktiivset mõju laiale vaatajate auditooriumile.